Gombrowiczi "Neitsilikkus ja teisi jutte" LR-s (25/10/2015)

 

Loomingu Raamatukogus on trükki minemas valik Witold Gombrowiczi lühiproosat – "Neitsilikkus ja teisi jutte". Toimetaja Triinu Tammele tuhat tänu, Gombrowicz on raske autor nii tõlkijale kui toimetajale. Allpool tutvumiseks katkend nimiteose algusest.

 

Neitsilikkus

Ei ole midagi kunstlikumat kui noorte tütarlaste kirjeldused ja lennukad võrdlused, mis nende juurde kuuluvad. Huuled nagu kirsid, rinnad nagu roosinupud; oh, siis piisaks ju poes puuviljade ja lillede ostmisest! Ja kui huultel oleks tõepoolest küpsete kirsside maik, kel oleks siis julgust armastada? Keda ahvatleks karamellikomm – otseses mõttes magus suudlus? Aga kuss, küllalt, saladus, tabu, ei tohi liiga palju huultest rääkida. Alicja küünarnukk, mida nähakse läbi tunnete prisma, oli kord valge, sile ja neitsilik teravik, mis sobitus tema käsivarte soojemate toonidega, teinekord jälle, kui käed olid rippu, ümar, magus lohuke, vaikne nurgake, tema keha küljealtar. Alicja oli selline nagu erumajorite tütred ikka, keda armastav ema kasvatas linnalähedases häärberis. Nagu teisedki, silitas ta vahel mõttessevajunult küünarnukki, nagu teisedki – õppis varakult kingaotsaga liivas sonkima.  
   Aga tühja sellest...  
   Sirguvate tütarlaste elu ei saa võrrelda inseneri või advokaadi eluga, samuti mitte koduperenaise, abielunaise ega ema eluga. Võtame kas või igatsuse ja vere kohina, pideva nagu kella tiksumine. Kusagil on juba välja öeldud mõte, et pole midagi veidramat kui olla ihaldusväärne. Ei ole lihtne valvata olendit, kelle eksistents põhineb ahvatlemisel. Ent Alicjat valvasid tema kanaarilind Fi!, majoriprouast ema ja pinšer Bibi, kelle ta pärastlõunati rihma otsas jalutama viis. Nende kodustatud elukate kokkulepe Alicja kaitsmiseks oli omapärane. „Bibi,” laulis kanaarilind, „valva hästi meie perenaist. Sitsi! Muudkui sitsi! Peleta pahad mõtted! Hoia päevavarjul silma peal, et see laiskvorst ikka kaitseks meie kallist preilit päikeselõõsa eest.”  
   Ühel ilusal augustiõhtul enne päikeseloojangut kõndis Alicja mööda aiaalleed ja lõbustas end sellega, et sorkas päevavarju otsaga killustiku sisse väikesi ümmargusi auke. Aed ei olnud suur, oli aga armas, seda ümbritses roniroosidega kaetud müür; mingi hulgus, kes vedeles müüril päikese käes, kiskus välja tellisetüki ja viskas sellega Alicjat. Kivi tabas Alicjat abaluu pihta, neiu lõi vaaruma, oleks peaaegu kukkunud – ja pidi juba karjuma hakkama, kui märkas, et kiusaja ei ilmuta ei raevu ega rahulolu, vaid viskas talle juba järgmise tellisetükiga vastu selga. Jõhkardi nägu väljendas vaid pärastlõunast roidumust, ükskõiksust ja küünilisust; Alicja naeratas valust värisevate huultega talle kergelt, hulgus ronis seepeale müürilt maha ja kadus, Alicja aga naasis koju, korrates endamisi:  
   „Ma naeratasin...”  
   „Alicja! Alicja!” hõikas proua S., tema ema. „Õhtuoode, Alicja!”  
   „Ma tulen, ema,” vastas Alicja.

   „Miks sa nõnda luristad, lapsuke? Kes siis nõndamoodi teed joob?”  
   „Väga kuum on, sellepärast,” vastas Alicja.  
   „Alicja, ära söö seda leivatükki, see kukkus põrandale.”  
   „Ei saa ju ära visata, see oleks raiskamine, ema.”  
   „Vaata, kuidas Bibi sitsib ja palub oma võileiba. Kas sul ei ole häbi olla nii egoistlik, lapsuke – oh, miks sa nüüd kutsule käpa peale astusid? Mis putukas sind täna hammustanud on? Kas midagi on juhtunud?”  
   „Ah, ma olen nii hajameelne,” ütles Alicja unistavalt. „Ema, miks mehed käivad pükstega, meil on ju ka jalad? Ja mispärast on meestel lühikesed juuksed? Kas mehed pöevad need lühikeseks sellepärast, et... et... peavad, või sellepärast, et tahavad?”  
   „Neile ei sobiks pikad juuksed kohe sugugi, Alicja.”  
   „Aga, ema, miks mehed tahavad, et neile sobiks?”  
Seda öeldes libistas Alicja vargsi varrukasse hõbelusika, millega oli teed seganud. „Miks?” küsis proua S. vastu. „Aga miks sina lokid oma juukseid? Ikka selleks, et maailm oleks ilusam ja et päikesel oleks hea meel lasta oma kiirtel inimeste peale paista.” Ent Alicja oli juba tõusnud ja läinud aeda. Ta võttis lusika varrukast välja ja vaatas seda mõne aja kõhklevalt. „Ma varastasin selle,” sosistas ta hämmeldunult. „Ma varastasin selle! Aga mis ma sellega nüüd teen?” Lõpuks mattis ta lusika puu alla. Ah, kui Alicjat ei oleks kiviga visatud, ei oleks ta kunagi lusikat varastanud. Naistele võib-olla ei meeldi äärmused välises elus, aga sisemiselt suudavad nad igas olukorras lõpuni minna, kui vaid tahavad.
   Samal ajal ilmus major S., priske ja ümarik mees majauksele ja hõikas: „Alicja! Sinu peigmees tuleb homme, ta on oma Hiinareisilt tagasi!”  
   Alicja oli kihlunud nelja aasta eest, kui ta oli astunud oma seitsme teistkümnendasse kevadesse. „Preili Alicja,” pomises noormees, „kas te lubate, et see käeke saaks minu omaks?” – „Kuidas nõnda?” küsis Alicja. „Ma palun teie kätt, preili Alicja,” kogeles noor austaja. „Ega te ju ei taha, et ma oma käe otsast ära lõikaksin?” küsis naiivne neiu, ise punastades. „Sa ei taha siis minu pruudiks saada?” – „Muidugi tahan,” vastas Alicja, „aga ainult tingimusel, et annad mulle sõna, et sa ei hakka mitte kunagi mõnda mu ihuliiget endale nõudma, see on ju totter!” – „Imeline,” kuulutas noormees. „Te ei tea ise ka, kui ilus te olete. See on joovastav!” Ja noormees veetis kogu õhtu mööda tänavaid hulkudes ja endamisi korrates: „Ta võttis seda sõna otseses mõttes, ta mõtles, et ma... et ma tahan tema kätt võtta nii nagu võetakse tordiviilu. Ma võiksin tema ette põlvili langeda!”  
   Kahtlemata oli ta nägus noormees, tal oli valge nahk ja selle kontrastiks punased huuled ning tema hinge ilu ei jäänud füüsilisele karvavõrdki alla. Kui rikas ja mitmepalgeline on inimhing! Ühed rajavad oma moraali üllusele, teised südameheadusele, aga Pawełi a ja o, vundament ja tornitipp oli neitsilikkus. See oli tema hinge põhimõte ja selle ümber olid keerdunud kõik tema kõrgemad instinktid. Ka Chateaubriand pidas neitsilikkust millekski täiuslikuks ja õhkas selle järele: „Nii liigub neitslikkus olendite keti kõige alumisest lülist inimeseni ja läheb peagi inimeselt üle ingliteni ja inglitelt Jumalani, kus see kaob. Jumal särab igavesti ja ihuüksinda universumis niisamuti nagu päike, tema kujutis, särab ajas.”  
   Kui Paweł armus Alicjasse, siis sellepärast, et neiu küünarnukk, käekesed ja jalakesed olid neitsilikumad kui tavaliselt kohata võib, võib-olla loomupäraselt, võib-olla vanemate hella hoolitsuse pärast; ja seepärast näis Alicja Pawełile lausa neitsilikkuse kehastusena.  
   „Neitsi,” mõtles Paweł. „Ta ei mõista midagi. Toonekurg. Ei, see on liiga ilus, et sellest mõeldagi, või kui, siis põlvitades.”  
   Ja linna tapamajast möödudes lisas noormees: „Võib-olla ta arvab, et väikseid valmis vasikaid toob ka toonekurg? Vasikapraad otse ema lauale...? Oh, kui ülev see on! Kuidas on võimalik teda mitte armastada?”  
   Kuidas võib Loojat mitte jumaldada?! See oleks ju arusaamatu! Kui imeline on loodus, et midagi sellist nagu neitsilikkus on selles maises hädaorus üldse võimalik. Neitsilikkus – teiste sõnadega suletud, isoleeritud, teadmatuses viibivate olendite eriline kategooria, kes on eraldatud muust maailmast imeõhukese seinaga. Nad värisevad ärevas ootuses, hingavad sügavalt, nende puudutus on pehme ja paitav – nad erinevad kõigest, mis neid ümbritseb, nad on roppuste eest lukku keeratud, kinni pitseeritud ja see ei ole üksnes tühi fraas, vaid tõeline pitser, sama hea kui iga teine pitser. Füüsika ja metafüüsika, abstraktsuse ja konkreetsuse vapustav kombinatsioon – tillukesest kehalisest detailist voolab välja terve idealismi ja imede meri, silmatorkavalt kontrastne meie nukra tegelikkusega.  
   Vasikapraadi süües ei tea Alicja midagi, ei aima midagi, ta sööb süütult ja sama süütult teeb ta igat asja hommikust õhtuni. Kord ütles ta ämbliku asemel ämblikuke, ämblikuke sööb kärbsekesi. Oo imet! Süütu nii salongis kui söögitoas ja oma valgete kardinatega toakeses ja klo... kuss! Kohutav mõte!” Paweł surus hambad kokku, tema nägu tõmbles närviliselt. „Ei, ei,” sosistas ta. „Ta ei tee seda üldse, ta ei tea sellest midagi, muidu ei oleks vist Jumalat taevalaotuses.” Aga ta tundis, et valetab. „Aga igal juhul toimub see temast eraldi, ta ei viibi hingega selle juures, see toimub justkui masinlikult...  
   Jah, aga ikkagi – milline kohutav mõte!  
   Oh! Ja mina? Mina, kes ma sellest mõtlen, kes ma võin millestki sellisest mõelda, ega jää kurdiks ja pimedaks selle õuduse ees, vaid vaatan seda oma vaimusilmas. Milline alatus! See ei ole Alicja süü, et see teda tabas, vaid minu süü, ma olen rikutud ja räpane ega oska oma vaimusilma talitseda. Kas ma ei võlgne tema neitsilikkusele siis veidikegi teadmatust? Jah – et väärikalt armastada neitsit, tuleb ise olla neitsilik ja teadmatu, muidu ei tule meie idüllist midagi välja.  
   Ma tahan olla neitsilik, aga kuidas seda saavutada? Ma ei ole neitsi. Ma võiksin küll end rüütada musta sutaani nagu ksjonds või munk, paastuda ja elada sugulises kasinuses, aga mida see mulle annaks? Kas munk või ksjonds on neitsilik? Ei, mitte kõige vähimalgi määral, meheliku neitsilikkuse saladus on kusagil mujal. Esiteks – tuleb silmad kõvasti kinni pigistada, teiseks – anda end instinkti meelevalda. Ma tunnen, et instinkt näitab mulle teed. Ma ei oska seda põhjendada, aga ma tajun vaistlikult, et tema kõrvad on neitsilikumad kui tema nina, ja veel enam kui kõrvad – tema õlgade ümar joon; et tema keskmine sõrm ei ole nii neitsilik kui nimetissõrm; ja samamoodi, nagu ma vaistlikult saan otsustada Alicja iga joone neitsilikkuse üle, nii näitab instinkt mulle ka teed, kuidas saavutada mehelik neitsilikkus ja olla Alicja vääriline.”  
   Kas peaks pikalt-laialt arutama, kuhu see instinkt Pawełit juhtis? Igaüks on ju midagi taolist kolmeteist-neljateistkümneaastasena läbi elanud. Vanemad tahtsid temast teha kaupmeest, aga Pawełil endal mõlkus meeles vaid kaks ametit – sõdur või meremees. Sõdurina on küll üksnes pime käsutäitmine ja kõvad voodid, aga avarusest jääb puudu. Meremehed omakorda on selles mõttes teistest üle, et neil ei ole vastassoost seltsilisi, neil on avarus, ürgstiihia ja vabadus – ja peale selle on merevesi soolane. Nende kergelt kõikuv laev viib neid kaugetele maadele, fantastiliste palmide ja värviliste inimeste juurde, sama ebareaalsesse maailma, nagu see, millest unistavad Alicja ja tema eakaaslased oma valgetes voodites. Mitte ilmaasjata ei nimetata kaugeid maid neitsilikeks – maid, kus mehed kannavad patse, kus kõrvu venitatakse raskete metallrõngastega kuni õlgadeni ja kus ahvileivapuu all rahva rituaalse väänlemistantsu ajal õgivad jumalad orje või imikuid. Suudlemine nina hõõrumise läbi, mida praktiseeritakse mets rahvaste hulgas, tundub justkui alguse saanud unistavast ja süütust peakesest. Paweł veetis mitu pikka aastat kaugetel maadel. Teda rabas, et seal polnud neitsidel ei seelikut ega pluusi, kõik oli nagu väljanäitusel. „Kui vastik...” mõtles ta. „Veetluse hävitamine... Tõsi, nahavärv lahendab asja... Kui oled punane, must või kollane, siis ei ole kasu ka seelikust – siis ei ole mingit võimalust neitsilikkusele pretendeerida.”
   „Sina, Moni Buatu,” ütles ta ühele neegritarile. „Sa oled alasti... ega punasta... must, hambad irevil, groteskne – sina ei suuda mõista kangasse mähitud ja oma pilku pelglikult kõrvale pöörava süütuse jumalikku häbi.”
   „Seelik, pluus, väike päevavari, jutusädin, instinkti dikteeritud püha naiivsus – see on õnnis, aga see pole minu jaoks. Mehena ei või ma õlgu ega süütu häbi taha varjuda. Vastupidi, meheliku neitsilikkuse atribuudid on au, vaprus, väärikus, napisõnalisus. Aga ma pean säilitama maailma suhtes teatud meheliku naiivsuse, mis vastab neitsilikule naiivsusele. Ma pean kõike haarama selge pilguga. Ma pean sööma salatilehti. Salat on neitsilikum kui redis – miks, kas keegi oskab arvata? Võib-olla seepärast, et on hapukas. Aga samas, sidrun on isegi vähem neitsilik kui redis.”  
Ka meestel on oma imelised saladused, asjad, mis on seitsme luku taga – lipp ja surm lipu all. Mis veel? Usk on suur müsteerium, pime usk. Inimene, kes ei usu Jumalat, on nagu avalik naine, keda igaüks võib saada. Ma pean midagi tõstma oma ideaali väärikuseni, seda armastama, uskuma sellesse pimesi ja olema valmis ohverdama selle eest oma elu – aga mis see võiks olla? Ükskõik. Peaasi, et oleks ideaal. Mina, mehelik neitsi, kes on ideaaliga kinni korgitud!”  
   Ja siin ta nüüd oli, pärast nelja-aastast äraolekut, jalutas oma kihlatuga mööda aiateed. Nad olid kena paar. Proua S. imetles neid aknast, ise linikut tikkides, Bibi ajas muru peal taga linnukesi, kes vidistades pagesid tema punase keele eest.  
   „Sa oled muutunud,” ütles noormees nukralt, „ei sädista enam nii nagu vanasti, ei lehvita oma käekesega...”  
   „Ei-ei, ma armastan sind ikka samamoodi,” vastas Alicja hajameelselt.  
   „Oo, näed siis! Vanasti ei oleks sa öelnud, et armastad mind. Ma ei oodanud seda sinust, Alicja – ma ei uskunud, et midagi sellist tuleb sul üle huulte, et sinu keel ja huuled vormivad selle häbeliku fraasi. Ja üldse oled sa kuidagi rahutu, erutatud, ega sul juhuslikult angiin ei ole?”  „Ma armastan sind, aga...”  
   „Mis – aga?”  
   „Ega sa ei hakka minu üle naerma?”
/- - -/

Uudise pilt

Witold Gombrowicz, Vence, 1965, 
foto: Bohdan Paczowski