Hendrik
Lindepuu
Kirjastus

 

Ma tahan innustada ennast ja teisi arutlema erakordselt sobimatu küsimuse üle: kas me võime ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni ja mitmed eelnevad sellekohased deklaratsioonid saata austust väärivate mälestusesemete arhiivi ja elada ilma selle ülddeklaratsioonita talutavalt, aga võib-olla talutavamaltki kui praegu. Ma ei taha vaidlustada deklaratsiooniga väljendatud mitmesuguseid õigustatud soove, vaid tahan vaidlustada nende kinnitamist õigustena, inimese õigustena.

Väljend “mul on õigus” millekski võib lihtsalt tähendada, et ma olen mingi lepingu osapool, mis annab mulle millekski õiguse (“mul on õigus sõita selle rongiga, sest ma ostsin pileti”) ja selle õiguse aluseks on üldine reegel, et lepinguid tuleb täita; seda reeglit ei tule arvatavasti mingi üldise reegliga põhjendada, või ehk vaid viidates Jumala käskudele või siis väljaspool kahtlust olevale tähelepanekule, et neid – kas või ebatäiuslikult – järgimata oleks ühiskonna elu võimatu. Öeldes “mul on õigus” viidatakse tihti implicite mitte kirjalikule lepingule, vaid mingile püsivale tavale (“meil on õigus teada, mida sa tegid nii hilja õhtul,” ütlevad vanemad sõnakuulmatule tütrele; “mul ei ole õigust korrata neid kontrollimata kuulujutte selle proua eraelu kohta” jne). Vahel tähendab “mul on õigus” seda, et ma midagi väga vajan (“mul on õigus puhata pärast pikka ja rasket päevatööd”) ja et minu arvates on teised inimesed kohustatud mulle seda võimaldama.

Võiks näida, et 1948. aastal ülddeklaratsiooni kirjapandud inimõigustel on teine tähendus; need on ju universaalsed, abstraktsed ja eranditeta õigused, mis käivad kõigi inimeste kohta. Aga eelnimetatud õigusi saab ilma suurema vaevata tuletada nendest abstraktsioonidest: kui keegi oleks takistanud minu rongi peale minekut, ehkki ma olin ostnud pileti, siis oleks ta kallale kippunud minu varale, aga õiguse omada vara annab mulle 17. artikkel; kui keegi oleks takistanud mind puhkamast peale tööd, siis oleks ta rikkunud minu õigust vastavalt 24. artiklile jne.

Ent mõtleme siiski selle üle, milline tegelik tähendus on neil kolmekümne artikliga kinnitatud õigustel. Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsioonis üles loetud õigused – ja neid on ainult kolm – on kehtivad seetõttu, et need andis meile Looja, niisiis me oleme, igaüks meist, nende õiguste kandjad (õigus elule, vabadusele ning õnne poole püüdlemisele) jumaliku dekreedi jõul, mida ei ole võimalik vaidlustada. Et me oleme nende õiguste õnnelikud omanikud, on faktiväide, nii nagu on fakt, et ma olen siin selle sulepea õiguslik omanik. ÜRO ülddeklaratsioon ei ütle aga midagi selle kohta, et need ülesloetud õigused oleks andnud meile Jumal või loodus. Mida siis tähendab väide, et mul on näiteks õigus õiglasele ja rahuldavale tasule? Kas see on teatava fakti kinnitus, aga samas ka metafüüsiline väide, mis omistab mulle võõrandamatu ja kindla omaduse, mille kandja ma olen samamoodi nagu ma kannan oma kahte kõrva. Kui selle kuulsa dokumendi autorid tahtsid seda öelda, kui nad tõepoolest määrasid kindlaks mingid faktilised asjaolud, siis peaksid nad ütlema, kust nad teavad, et mina kui inimliigi isend olen nende kolmekümne omaduse kandja, nii nagu on nende kandjaks kõik teised inimesed ja kindlasti – ehkki dokument seda otse ei ütle – mitte ainult täna elavad, vaid kõik inimesed maailma algusest kuni selle lõpuni.

Kui aga inimõiguste nimekirja ei saa tõlgendada nii julge metafüüsilise väitena, siis mida see võib tähendada? Me võime oletada, et see on normatiivne tekst, mis väljendab autorite arvamust, kelle järgi oleks parem, kui mina ja teised saaksid oma töö eest õiglast ja rahuldavat tasu, või et maailm üleüldiselt oleks parem, kui inimesi ei vahistataks meelevaldselt ega piinataks. Kui nii, siis on ülddeklaratsioon lihtsalt selle autorite soovide nimekiri ja isegi kui mina neid soove jagan, kui ma eelistan, et maailm oleks pigem parem kui halvem ülddeklaratsiooni mõista antud tähenduses, siis ei või ma kinnitada, et minu või teiste inimeste soovid on tõed, seda enam igavesed tõed, nagu annab mõista “õiguste” kui metafüüsiliste seisukohavõttude tõlgendus. Ka kõige empiirilisemalt või stsientistlikumalt meelestatud inimesel ei saa olla midagi selle vastu, et inimesed väljendavad oma soove, ja ehkki ta on ka ise valmis oma soove väljendama, ei hakka ta ju ometigi väitma, et kuulutab sel kombel tõde.

On veel kolmas võimalus “inimõigusi” tõlgendada. Ajaloost tuntud tähtsad dokumendid, mida me peame nende õiguste eelkäijateks nagu Inglismaal Magna Carta ja hiljem Habeas Corpus, Poolas neminem captivabimus ja Prantsusmaal Nantes’i edikt, olid lihtsalt piirangud, mida riik või pigem monarhia oli valmis tunnistama, võimule seatud kitsendused, mille kuningas võttis vastu kas siis otsese surve mõjul või mingitel erilistel põhjustel vabatahtlikult. Need olid niisiis seadused, millega alamad, peamiselt aadlikud, kaitsesid end valitsejate omavoli ja vägivalla ning ülekohtuse maksustamise vastu. Need ei olnud midagi sellist nagu Moosese kivitahvlile raiutud käsud, mis kehtivad igavesti, aga just nõnda paistab olevat kujutatud ülddeklaratsioonis inimõigusi.

Kuna küsimuses olid võimude järeleandmised, mida tehti kas meelsasti või ka vastu tahtmist, siis oli selge, et neid saab parandada, muuta või tühistada, nii nagu juhtus just eelnimetatud ja ka teiste samasuguste dokumentidega. Magna Carta’t muudeti juba esimese kümne aasta jooksul pärast selle vastuvõtmist 1215. aastal, paljud selle punktid on kaotanud poliitiliste ja ühiskondlike muutuste tulemusel oma kehtivuse, ja vähemalt ühel juhul lubatud vabadused tänapäeval ei kehti (nimelt säte, et igaüks võib rahu ajal Inglismaale elama asuda); lubadus neminem captivabimus ei olnud Poola ajaloos muutumatult kohustuslik, ja Nantes’i edikt tühistati paarikümne aasta pärast. Ent ükski nendest dekreetidest või määrustest ei kadunud jälgi jätmata, need jäid kollektiivsesse mällu ja olid lähtepunktiks hilisematele deklaratsioonidele nagu näiteks Magna Carta Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsioonile. Mõned aga mängisid kahjulikku rolli, nagu Poola šlahta privileegid.
Pole siis ümberlükkamatuid põhjendusi, et Inimõiguste ülddeklaratsiooni nõuded peaksid olema kirja pandud just seadustena, enamgi veel, on piisavalt põhjusi, et sellisest vormist loobuda.

Kui aga selline asi nagu inimõigused on olemas, siis peavad need õigused täitma mitu tingimust.

Esiteks, need on õigused, mille kandjaks on inimindiviid, iga indiviid, mitte aga kollektiivid, rahvad, hõimud või terve inimkond. Loomulikult, kõiki konflikte hõimude vahel, kõiki nõudeid ja pretensioone kirjeldatakse nüüd inimõiguste kategoorias. Loomulikult, see territoorium kuulub meile ajalooliselt, selle äravõtmine on inimõiguste rikkumine – sedasama kuuleme konflikti kõigilt osapooltelt. Aga ka indiviidide soove, mis – nagu me iga päev näeme – vastastikku ei klapi, väljendatakse nendes kategooriates. Kas noortel pole õigust tahtmise korral kuulata rock-muusikat? Ja kas nende naabritel pole õigust magada öövaikuses, ilma lärmita? Ka minu enda vajadused ja soovid võivad olla omavahel konfliktis. Kas mul ei ole õigust elada puhtas, saastamata keskkonnas? Kindlasti on. Aga kas mul ei ole ka õigust olla auto omanik ja kasutada seda, millal tahan, sõita lennukiga ja tarbida piisavalt elektrit, mis on saadud kivisöest või naftast? Aga kõik need – autod, lennukid, elektrijaamad – saastavad keskkonda, rikkudes sellega minu õigusi. Nende hädade vastu on lihtne retsept: las valitsus teeb midagi, et mul oleksid kõik mugavused, aga seejuures looduslik keskkond ei kannataks. Valitsus ei taha seda teha? Järelikult valitsus ei austa inimõigusi.

Järelikult ei piisa, et õiguste kandjad oleksid üksnes indiviidid, lisaks tuleb asju kirjeldada nii, et minu kui indiviidi õigused ei läheks vastuollu teiste indiviidide õigustega. Kuidas seda teha? Konflikti täielikuks vältimiseks on vaid üks moodus: ma pean ise otsustama oma õiguste üle ja nõnda kaotavad kehtivuse teiste inimeste pretensioonid, mis võiksid minu õigustega konflikti sattuda. Selle läbiviimiseks piisab, kui mind kuulutatakse maailma jumalaks.

Arvestades, et väljavaated maailma nii täiuslikuks korraldamiseks on tühised, peame leppima sellega, et inimeste pretensioonid, mida väljendatakse inimõiguste keeles, on paratamatult vastuolulised, ja tuleb kasutada kõiki seaduslikke institutsioone, et lahendada neid kokkupõrkeid kompromissidega, ilma vägivallata.

Järgmine tingimus inimõiguste idee ellurakendamiseks on selline: kui kellegi õigusi rikutakse või kui keegi arvab, et tema õigusi rikutakse, siis peab olema võimalik kindlaks teha, kes nimelt on nende rikkuja. Mõnel juhul on see võimalik. Kui kedagi piinatakse või ta vahistatakse ebaseaduslikult, siis saab määratleda isikuid või ametkondi või nende ametkondade käsilasi, kes sooritavad selliseid rikkumisi. Samamoodi, kui näiteks riigi seadus karistab mind surmaga selle eest, et vahetasin usku – nagu see on mõnes islamiriigis –, siis võib osutada isikutele ja ametkondadele, kes on vastu võtnud või viivad täide seadusi, millega inimõigusi rikutakse.

Teistmoodi olukord tekib aga juhul, kui ma jään töötuks, mis kõnealuse ülddeklaratsiooni järgi rikub inimõigusi, nimelt õigust tööle. Me teame, et tööpuudus on tänapäeval peaaegu kõigi riikide dramaatiline ja valus nuhtlus. Kui aga peaks eksisteerima võõrandamatu õigus tööle, siis tuleks määrata kindlaks, kes nimelt on töötuse põhjustaja igal konkreetsel juhul ning sundida süüdlast töötule tööd andma. Ent tööpuudus on mitmesuguste majanduslike ja ühiskondlike protsesside tulemus, mille üle ei ole kellelgi ega mingil institutsioonil sellist võimu, et võiks selle oma dekreediga kaotada. Me võime nõuda ning peamegi nõudma valitsuselt samme, mis tööpuudust vähendavad ja kindlustavad töötutele minimaalse sotsiaalse toimetuleku, aga situatsioon, kus mitte keegi mitte kunagi tööd ei otsi, on võimalik vaid totalitaarses süsteemis. Õigus inimväärsele tasule, mis kindlustab talutava äraelamise nii töötajale kui ka tema perele, ei ärata tõepoolest kellegi vastuseisu, aga kui me vaid teaksime, kuidas seda õigust rakendada vaestes piirkondades, eriti Aafrikas, Ladina-Ameerikas ja Aasias. Kindlasti on õigustatud ja meile ka vajalikud unistused maailmast, kus pole vaesust ega nälga, hädasid ega orjust, unistused inimkonnast, kes elab vendluses ja solidaarsuses, ilma võitluste ja vägivallata, ent ei ole arukas nimetada inimõigusteks – ilma eristamata – kõiki hüvesid, mida me soovime endale ja teistele, kusjuures need, mida võib kindlustada riiklik seadus, on selles nimekirjas kõrvuti sellistega, mis on võimalikud vaid pikaajaliste ja raskete ajalooliste protsesside tulemusel – või hoopiski võimatud.

Veel üks tingimus, milleta inimõigused kaotavad mõtte, on see, et inimesed peavad nendest õigustest teadlikud olema. Seda küsimust on tõstatatud mitmel korral seoses nõndanimetatud loomade õigustega. Argumenti, et rottidel ja tarakanidel ei ole õigusi, sest nad ei saa nendest õigustest teadlikud olla, saab näiliselt tõrjuda tähelepanekuga, et sellisel juhul ei oleks ka väikestel lastel õigusi. Tõepoolest, väikestel lastel ei ole õigusi, millest ei tulene siiski, et neid tohib tappa või piinata – neil ei ole õigusi, aga meil, täiskasvanutel, on nende vastu kohustused: me peame neid toitma, kaitsma ohtude ja kannatuste eest, kasvatama neid kultuuris osalemiseks. Need on meie moraalsed kohustused, mitte aga laste õigused; siin pole mingit kohustuste ja nõudmiste sümmeetriat. Kohustuste keel on inimestevaheliste suhete normatiivses kirjelduses palju täpsem, selgem ja pakub tunduvalt vähem võimalusi kuritarvitusteks kui õiguste keel.

Kas meil on moraalseid kohustusi loomade vastu, on eraldi küsimus, millest võib siinkohal mööda minna ilmselgete tõdemustega, et inimkond ei püsiks kaua, kui ta ei tohiks hävitada enda jaoks kahjulikke liike, et taimetoitlus ei ole moraalne kohustus, et sundida inimkonda taimetoitlusele põhjustaks nälga ja sõdu, ja lõpuks, et me ei peaks loomadele tekitama tarbetuid kannatusi ega katsetama nende peal oma julmust. Ent mingeid loomade õigusi me ei tunne ja ka nemad ise ei tunne neid.

Tuleb ka tähele panna, et vastupidiselt sellele, mida meile mõnikord teoloogid räägivad, ei saa ka Jumalale omistada mingeid õigusi, ning seda põhjusel, et me ei saa Jumalale mingit ülekohut või kurja teha, Ta on oma olemises puutumatu, annab meile juhiseid, mida me võtame kuulda või mitte, ja kui ei võta, siis me teeme sellega kahju endale, mitte Jumalale.

Erinevalt kohustuste keelest on inimõiguste keel udune ja üsna tihti me ei tea, kui kaugele ulatub antud õigus või milline on täpselt selle sisu. Kas õigus elule tähendab automaatselt, et surmanuhtlus on lubamatu? Või kas see tähendab lausa seda, et keegi ei tohi osaleda sõjas, et inimõiguste järgija peab olema täielik patsifist ning juhul kui demokraatlikku riiki ründavad barbarid, peab ta barbaritele vastupanuta alistuma?

Igal inimesel on õigus kas vahetult või vabalt valitud esindajate kaudu oma riigi valitsemisest osa võtta ja igal inimesel on õigus võrdsetel alustel pääseda oma riigi avalikku teenistusse, saame me teada ülddeklaratsiooni 21. artiklist. Kas artikkel eeldab automaatselt, et pärilik monarhia on ebaseaduslik ja see tuleb kukutada, isegi kui enamik elanikkonnast soovib monarhia püsimist? Kui palju poliitilisi murranguid ja tormilisi rahutusi oleks oodata, kui tuleks vägivaldselt muuta riigikordi nende kohandamiseks inimõiguste abstraktsioonidega? (Võib-olla tahaks keegi kaitsta Poola valitavat monarhiat, mida – ehkki see tänaste arusaamade järgi polnud see täielikult demokraatlik – võis pidada suureks sammuks demokraatia suunas? See tõi meie maale kaela küll hulga nuhtlusi, aga see pole oluline – peamine on progress! Ka Briti lordide koda tuleks kaotada.)

Me saame ülddeklaratsioonist teada, et igal inimesel on õigus omada vara. Mõtleme, kui palju probleeme peaks see lihtne määrus lahendama. Me aimame, et silmas peetakse seaduslikul teel saadud vara, õigust seda hankida, hallata ja kaitsta meelevaldse konfiskeerimise eest. Ent mõni võib siinkohal öelda: meil on suurte maavalduste omanikke ning neil on sellised rikkalikud valdused seetõttu, et need saadi juba paarsada aastat tagasi, kui kuningas suhtus riiki kui enda eraomandisse ning andis need valdused tänutäheks mingile aadlikule selle eest, et aadliku abikaasa oli kuninga armuke. Kas pärast nii mitut põlvkonda tuleb seda vara ikka lugeda seaduslikul teel saaduks? Kujutame nüüd ette kohtuprotsessi, mis sellist juhtumit lahendama peaks.

Ja mida tähendab õigus omada vara? Kas sellest tuleneb, nii nagu kuulutasid Prantsuse varased sotsialistid, et kellel ei ole vara, peab selle saama? Kuidas ja kellelt? Kui selline oli ülddeklaratsiooni autorite ideaal, siis peaks see ennustama totalitaarset türanniat, kus selline võrdne jagamine oleks võimalik, aga sedagi vaid ideoloogilise illusioonina, tegelikkuses ei oleks üleüldise, võrdselt jagatud vara kuningriigis “dialektilise” pahupidi pööramise tulemusel üldse mingit eraomandit. Inimõiguste nimekirjas ei ole küll mainitud võrdset jaotust, aga kogu ideoloogiline struktuur on nii udune, et polegi midagi imestada, kui võrdse jaotuse absurdset ja teostamatut ideed propageeritakse just nendes kategooriates. “Mina olen vaene ja ka see inimene on vaene, järelikult on inimõigusi rikutud” – selline on inimõiguste fraseoloogiast tuletatud stamp.

Igaühel on õigus puutumatusele. Kes ei oleks sellega nõus? Aga mida see tähendab? Et ei tohi olla mõrvu, röövimisi, vägistamisi, et ei peaks olema kuritegelikke jõuke ega terroriste, ja politsei kontroll peab olema tõhus? Kahtlemata, aga selle programmi jaoks ei ole meil vaja inimõiguste doktriini.

Usuvabadus ja veendumustevabadus? Kindlasti, hea mõte. Aga kas sellest tuleneb, et tuleb tühistada paljudes riikides kehtivad rassivaenu õhutamise keelud? Või siis, et kutset pühale sõjale uskmatute ehk siis mittemoslemite vastu tuleb tsiviliseeritud maailmas sallida ilma piiranguteta?

Etnilistel või poliitilistel põhjustel tagakiusatud inimesel on õigus varjupaigale teistes maades, kuulutab ülddeklaratsioon. Tagakiusatavad on ka taliibid Afganistanis, Iraagi kunagise režiimi toetajad jne. Tõsi, nad ei saa taotleda asüüli, kui on teinud midagi sellist, mis on vastuolus ÜRO sihtide ja põhimõtetega, ent kes peab otsustama, mis on või ei ole nende sihtidega vastuolus? Kas võitlus riiki tunginud võõrvägedega on vastuolus ÜRO sihtide ja põhimõtetega? Aga selline oli just Ameerika või rahvusvaheliste vägede sissetung Afganistani, Iraaki, Jugoslaaviasse. ÜRO Peaassamblee hääletab, kelle väed on seaduslikult või ebaseaduslikult teises riigis või kellel on õigus Aafrika arvukates kodusõdades? See ÜRO, kelle inimõiguste komisjoni juhiks oli Saddam Husseini aegse Iraagi esindaja ja kelle liikmed on mitmed türanlikud režiimid, kus inimesi massiliselt piinatakse ja küüditatakse? Aga igaüks, kes taotleb pagulase staatust – kas õigustatult, ilma mingi põhjuseta või kehva põhjusega – viitab inimõigustele ja arvab peale selle, et neid on rikutud, kui riik, kes ta vastu võtab, ei anna talle sellist korterit, nagu ta soovis, või suunab ta mitte sinna linna, kuhu tema oleks tahtnud. Ja ka relvastatud interventsioonid, mida inimõiguste nimel ette võetakse – ÜRO õnnistusel või ilma selleta – kas peame neid alati ilma piiranguteta toetama? Miks ühes maakera paigas, aga mitte teises, kus olukord on veel hullem.

Mis siis lõppude lõpuks on inimõiguste kuulutamisel halba ja ebakonstruktiivset? Mitte ju see, et autorid mõistavad hukka orjapidamise, inimeste tapmise, ebavõrdsuse seaduse ees, usulise diskrimineerimise ja palju teisi nii ajaloost tuntud kui ka tänapäevaseid inimeste kollektiivse elu julmusi.

Mida kujutab endast inimõiguste loetelu? Mida kujutab endast rousseaulikus vaimus kirjutatud 1. artikkel, mille järgi kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt ning neile on antud mõistus ja südametunnistus. See on tüüpiline ideoloogiline keel, mis on rüütatud stiili, justkui oleks tegemist mingi fakti kinnitamisega, ehkki keegi ei oska öelda, kuidas võib kindlaks teha seda ebatavalist fakti, et kõik inimesed sünnivad vabadena ja oma väärikuselt ja õigustelt võrdsetena ning neile on antud mõistus ja südametunnistus.

Mida kujutab siis ikkagi endast inimõiguste loetelu? See on ideoloogiliselt väljamõeldud põhiseadus kõigile maailma riikidele, nii minevikus, olevikus kui tulevikus, kavand heast riigikorrast, kus keegi ei kannata ja keegi ei tunne puudust; kõik elavad vendluses. Selle kavandi võiks lühidalt kokku võtta nii: maailm peaks olema õiglane, mitte ebaõiglane. Ja kes võiks vaielda vastu?

Kui kellelegi see kavand ei meeldi, siis paljastaks ta end kohe kui parema maailma vastane, ebaõigluse heerold, kes tahab, et inimkond elaks orjuses, et oleksid türanlikud valitsused, piinamine, seadusetus, vaesus ja tööpuudus.

Selline on ideoloogia. Tegelikkus on teistsugune. Inimesed tapavad ja on alati tapnud üksteist mitmesugustel põhjustel, alates esimesest loomulikul teel sündinud vennastepaarist. On aga väga kahtlane, kas deklareerimine, et igaühel on õigus elule, hoiab tapmisi ja sõdu paremini ära kui dekaloogi vastav käsk, mille taga on jumalik autoriteet, või siis jälitus- ja karistusorganite tõhus tegutsemine; kõige vähem võib arvestada sellega, et tänu selle õiguse deklareerimisele kaotatakse maailmast sõjad. Igal juhul lugematu hulk sõdu, interventsioone, genotsiide, tapatalguid ja pogromme, mis on aset leidnud 1948. aastast peale, ei anna küll alust nii julgeks oletuseks. Kritiseerides riike, kus valitsevad türannid ja timukad, võib muidugi tsiteerida Inimõiguste ülddeklaratsiooni, aga vaevalt selline lektüür türannide südant pehmendab, ning inimõiguste nimekiri ise ei paku mingeid nõuandeid, kuidas türannide ja timukatega võidelda.

Seadussätted, mis peavad inimesi kaitsma vägivalla ja diskrimineerimise eest, ei pea üldse viitama inimõigustele ja on ilma selleta isegi täpsemad. Ameerika Ühendriikides, kus veendumuste vabadus on peaaegu täielik ja religiooni lahutatust riigist järgitakse üksikasjalikult, ei kuuluta põhiseadus, et usuvabadus on inimõigus, vaid ütleb esimeses paranduses, et Kongress ei anna välja ühtegi seadust, millega kiidetakse heaks mõne religiooni kehtestamine või keelatakse mõne usundi vaba praktiseerimine; see ütleb ka (13. paranduses), et Ameerika Ühendriikides ega kusagil selle volialas ei tohi esineda orjapidamist. Need on lakoonilised ja läbipaistvad seadusesätted, mis mingil juhul ei oleks olnud paremad, kui seaduseandjad oleksid lisanud, et tegemist on inimõigustega.

Inimõiguste fraseoloogial pole seejuures üldse niisugust ideoloogilist jõudu, et sellega ei saaks õigustada tagakiusamisi ja terrorit. Terror revolutsioonilisel Prantsusmaal polnud ilmtingimata vastuolus inimõiguste ülddeklaratsiooniga. Me saame vabaduse, kui oleme vabaduse vaenlased hävitanud, ütles Adolf Hitler, jäljendades arvatavasti Saint-Justi. Ning tõepoolest, kui inimestel on õigus võrdsusele, miks siis mitte selle põhimõtte nimel aristokraadid ja rikkurid maha lüüa? Ja kas Nõukogude vangilaagrid ei olnud ühiskondliku õigluse tööriistad, ei kehastanud inimese õigust tööle, tööpuuduse täielikku kaotamist?

Inimõiguste doktriini sisus ei ole tegelikult midagi, mille vastu tuleks võidelda. Aga maailma asjade käik, ütleb Hegel “Vaimu fenomenoloogias”, võidab “pompöösseid deklaratsioone inimlikkusest ja selle piirangutest, pühendumisest heale ja ande raiskamisest. Seda laadi ideaalsed olendid ja eesmärgid purunevad nagu tühjad sõnad, mis kosutavad südant, aga jätavad mõistuse tühjaks, need on ülesehitava loomuga, aga ei ehita midagi. Need on deklaratsioonid, mille ainsaks sisuks on see, et indiviid, kes kinnitab ülevate fraasidega, et tegutseb nende üllate eesmärkide nimel, näib endale täiusliku olendina; ajab ennast puhevile, täidab enda ja teiste pea tühjusega.”

Inimõiguste doktriinil, peale selle, et seda saab kergesti rakendada kõige hullemate eesmärkide teenistusse – nagu kõiki häid printsiipe –, on veel eriline ohtlik külg. See on teinud meie tsivilisatsioonis üleüldiseks nende õiguste keelde rüütatud lõputute pretensioonide õhkkonna. Kui ma soovin endale midagi, kui ma tahan ükskõik mida, arvan ma, et see kuulub mulle inimõiguste järgi. Piisab kui lugeda kohtuprotsessidest, kus inimesed hagevad teisi inimesi või institutsioone, nõudes oma õiguste rahuldamist. Sotsiaaltoetusest elav inimene kinnitab, et peab saama afrodisiakumeid tasuta, sest tal on ju õigus seksuaalsetele naudingutele. Mul on õigus informatsioonile ja seega rikutakse telekanalite eest tasu nõudes minu inimõigusi. Alkohoolikud süüdistavad kohtus alkoholitootjaid, kes ei informeerinud neid, et alkohol on kahjulik. Ma ei ole küll veel kuulnud, et mõni noormees oleks kurtnud, et tema inimõigusi on rikutud, kuna temaga ei taha magada üks konkreetne neiu, aga ma ei imestaks üldse, kui ka selliseid süüdistusi hakataks esitama. Kõiki pretensioone – õigustatud või õigustamata, arukaid või absurdseid, tõelisest ja teravast puudusest või siis hoopis mõttetust kadedusest põhjustatud – saab meie kultuuris esitada inimõiguste ja nende rikkumiste kategooriates.

Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsioonist me loeme, et inimesel on õigus õnne poole püüelda, aga see ei ütle, et tal oleks õigus õnnele. Meie aga näime absurdselt uskuvat, et meil on just õigus õnnele ja et me võime kõik oma pretensioonid maailma vastu tuletada abstraktsetest inimõigustest. See on kerge ideoloogia, mis koondab ja pühitseb meie kõiki võimalikke ja võimatuid unistusi.

Kanti ütluse järgi ei saa teha midagi täiesti sirget sellest kõverast puust, millest on voolitud inimene, järelikult jäävad seadusepiirangud, keelud ja käsud, ähvardused ja karistused meid saatma alati ja igal pool. Paljud sellised kitsendused ja volitused, mida võib tuletada inimõiguste nimekirjast, on vajalikud ja tavaliselt on need kirjas ka tsiviliseeritud maade seadusandluses: hea on süütuse presumptsioon õigusemõistmises, samuti on hea, et abielu sõlmimisel on vajalik mõlema poole nõusolek, et kohtud peavad olema erapooletud, et ei tohi olla usulist, rassilist ja soolist diskrimineerimist jne.

Kõik need ja paljud teisedki reeglid kaitsevad indiviidi riigi, kiriku või isegi tavade vägivalla eest. Ent mingite käskude või keeldude seadustamise põhjenduseks ei peaks ega isegi tohiks olla väide, justkui tuleneksid need inimõigustest. Eelpool tsiteeritud Ameerika konstitutsiooni parandused, mis kehtestavad usuvabaduse, ilmaliku riigi, sõnavabaduse, samuti orjapidamise keelu, on head just seaduste piirangutena – filosoofid võivad muidugi mõtiskleda nende teoreetiliste aluste üle, aga seaduse rakendamine on parem ja selgem, kui see on vaba filosoofilistest või teoloogilistest doktriinidest, just sellistest nagu universaalsed inimõigused. “Kongress ei hakka keelama ühegi usundi vaba praktiseerimist” – sellest piisab.

Skeptikute ja kriitikute silmis käisid inimõigused kokku just selle abstraktse fiktiivse inimesega, kelle olid välja mõelnud valgustuse ideoloogid; see on inimene, kellel ei ole juuri ajaloos, kes ei tunne ega vaja ajalugu, ei tunne kokkukuuluvust ühegi kultuuriga, on doktriinsete põhimõtete kehastus, mitte aga tegelik osaleja kogukondlikes, klassilistes, rahvuslikes ja religioossetes konfliktides ja võitlustes; tundub, et see inimene ei räägi ka ühtki tuhandetest maailma keeltest või dialektidest, vaid mingit üldkeelt, sama universaalset kui aritmeetika reeglid. Ta ei kuulu ka ühegi religiooni või kiriku juurde. Aga – nagu ütlesid kriitikud – sellist inimest ei ole olemas.

Sellist inimest ei ole küll olemas, aga me ei tea, kui lähedale sellele võib viia nõndanimetatud globaliseerumine. Hetkel oleme veel kaugel sellest olendist, mis on oma kehastuse leidnud ehk vaid teatava hulga Euroopa ja Põhja-Ameerika akadeemikute näol. Meil on globaalne keeleasendaja – inglise keel, mida kui praktilist instrumenti on kerge muukeelsetel omandada, aga sellest ei piisa kultuuriloomeks.

Kõigist sünkretismidest ja oikumenismidest hoolimata ei paista religioosse usu ühtsus lähemal, kui see oli kakssada aastat tagasi, võib-olla veel kaugemalgi. Rahvuslik ja hõimulik eristumine ja enda identiteedi otsimine ei ole kadumas, vahel hoopis kasvamas ning põhjustamas ähvardavaid katastroofe.

See kriitika sunnib aga kergesti sellisele vastukarva järeldusele: jätame rahule kõik tsivilisatsioonid ja traditsioonid, millised need ka ei oleks, pole vaja nendesse pookida oma euroopalikke skeeme, mis ei sobi sinna kultuurilistel põhjustel, ja isegi kui need kasutusele võetakse, siis haiglaslikult moondunud või kääbuslikul kujul. Siit järgmine järeldus: seal, kus valitsevad türannid, kes massiliselt kasutavad tapmisi ja piinamist, las nad teevad seda edasi, nähtavasti on nende maade tsivilisatsioon ja traditsioonid sellised; pole vaja torkida tava, mille järgi abiellumine määratakse kindlaks vanemate soovide järgi juba lapseeas ja lapsed, kui nad suureks kasvavad, peavad neid lepinguid austama; seal, kus naistel pole täielikult kodanikuõigusi, ärgu olgu neid ka edaspidi; lubame sandistada väikesi tüdrukuid, lubame abielurikkumise eest kividega surnuks loopida, sest sellised on seal tavad ja traditsioonid.

Aga sellised võõraste kultuuride austamisest inspireeritud järeldused tunduvad suuremale osale meist, Euroopa tsivilisatsioonis kasvanuile, rasked seedida. Võib-olla tuleb siiski alalõpmata kuulutada meie ülddeklaratsiooni ja utsitada barbareid, et need end parandaksid? Võib-olla tuleb teha kataloog meie erakordselt aktiivse ja lärmaka ideoloogilise inimõiguste vabriku edusammudest ja tagasilöökidest, kaaluda, mis on tõhus ja mis mitte. Nagu kõigis inimlikes asjades, on konfliktide puhul kõige parem otsida kompromisse, kui selleks on muidugi väljavaateid. Maailm on endiselt täis ülekohut ja julmust ning meie õpetused on tihti ebatõhusad. Mitmesugused türanniad on kukutatud vägivallaga, teised on parandanud end teatud aspektides elanikkonnale talutavamaks, aga nad ei parandanud end mitte inimõiguste ülddeklaratsiooni üle mediteerides, vaid seepärast, et türannia eelmised vormid ajasid riigi majanduslikku ummikusse ja nõrgestasid seda poliitiliselt. Hea on propageerida naiste võrdseid õigusi ja võidelda piinamise kaotamise eest, lootuses, et isegi kui barbarid ei muutu tsiviliseeritumaks, siis nad vähemalt häbenevad oma barbaarsust teatavates inimese jaoks tundlikes küsimustes.

Mõned institutsioonid, mis küll ei vasta meie inimõiguste nimekirjale, on väärt säilitamist kas seetõttu, et täidavad häid funktsioone või siis tooks nende likvideerimine tsivilisatsioonile enam kahju kui kasu – näiteks konstitutsioonilised monarhiad Euroopas, näiteks Vatikani riik ise, mis ei vasta ju ÜRO ülddeklaratsiooni standarditele, ehkki seda keegi ei maini ja täiesti õigustatult. Teatud privileegidesse, mis on islamil islamiriikides ja mis ei sobi meie nimekirjaga, võib suhtuda austusega, kui tegemist ei ole just verejanulise teokraatiaga; samamoodi on anglikaani kiriku privileegidega Inglismaal. Kõik sõltub nende privileegide astmest, seepärast polegi üldistest reeglitest palju kasu.

Me ei peaks ka nõudma, et mitteriiklikud organisatsioonid järgiksid meie nimekirja inimõigusi oma sisemises asjaajamises, et näiteks roomakatoliku kirik lubaks selle alusel naiste preesterlust ja tühistaks homoseksuaalse praktika hukkamõistu. Täna ei ole ju keegi sunnitud kuuluma roomakatoliku kirikusse ja võib sealt karistamatult lahkuda, kui selle reeglid talle ei meeldi, ükskõik, millised ka ei oleks nende reeglite alused.

Ometigi on sellel probleemil ka teine tahk – kultuuriline ja vaimne kahju, mida inimõiguste fanatism võib põhjustada. Peale eelmainitud privaatsete rumalate pretensioonide inimõiguste nimel, peale absurdse usu, et igaühel meist on õigus õnnele ning et tuleks valjusti teisi süüdistada meie õnne puudumises, on olemas ka teisi meie kultuuri ebameeldivaid jooni, mis on seotud laialdase inimõigustesse uskumisega. Me teame, et vabadust saab kasutada ja ka kasutatakse kurja sihiga. Pornograafia leviku ja seksi kinnisideeks kujunemise juured on selles usus. Sõna- ja ajakirjandusvabadus on ka vahend valede ja laimu levitamiseks mitmel poliitilisel ja privaatsel põhjusel, me näeme seda iga päev. Vaieldamatud kurjategijad kasutavad erinevaid juriidilisi skeeme, et inimõiguste nimel karistust vältida.

Me ei saa aga väita, et sellises maailmas nagu täna, mis on kõikehõlmavate vastastikuste sõltuvustega seotud, me võime jääda üksnes eri riikide koodeksitele lootma. Rahvusvaheline koodeks, mille eesmärgiks on türanniate häbimärgistamine ja võimaluse korral ka kukutamine välisjõu abil, on kindlasti vajalik. Inimõiguste ülddeklaratsioonil, nagu ma proovisin näidata, on – seal, kus seda võetakse tõsiselt – vältimatult ohtlikke tagajärgi, mis on iseloomulikud tsivilisatsioonile, kus domineerib pretensioonikas mentaliteet, see eriline kultuuriline neuroos, kui iga inimese piiritu apluse heakskiit seostub suutmatusega tunnistada, et inimesed erinevad paratamatult paljudes aspektides (see neuroos kuulutab samaaegselt: “tuleb austada kõiki erinevusi” ja “kõik peavad olema ühesugused”). Nende tagajärgede hulka kuulub ka distsipliini kadumine koolides, karistussüsteemi tõhususe nõrgenemine – millest tihti kirjutatakse – ja sellega seoses ka kuritegevuse kasv. Ma mõtlen, et paremini kui inimõiguste deklaratsioon, teeniks meid rahvusvaheline konventsioon, mis määratleks, mida ei tohi riigivõim teha – piirangute, mitte õiguste konventsioon, ja seega mitte minu õiguste nimekiri, vaid pigem loetelu nendest asjadest, mida ühelgi riigil pole õigust teha.

Kõik need teenekad rahvusvahelised organisatsioonid, mis viitavad inimõigustele, et paljastada seadusetust, türanniat, meelevaldset vangistamist, piinamist, tsensuuri, ja samuti et aidata kogu maailma inimesi vaesuse ja haigustega võitlemisel, on loomulikult vajalikud ja võivad tõhusalt funktsioneerida ka sellise konventsiooni raames. Et mõista hukka inimeste piinamist, ei pea otsima põhjendusi, et see ei ole kooskõlas inimõigustega; nii nagu ka vaesuse ja haigustega võitlemiseks ei pea me viitama sellele, et vaesus ja haigused, mis on karjuvas vastuolus meie loomulike soovidega, on vastuolus ka inimõigustega. Lihtsast ja traditsioonilisest hea ja kurja vahetegemisest piisab kõnealuse konventsiooni aluseks.

Loogikas, nagu me teame, leidub põhimõte, et tõesest arvamusest saavad tuleneda üksnes tõesed arvamused, aga väärast arvamusest võivad tuleneda nii väärad kui tõesed arvamused. See on kooskõlas terve mõistusega. Teistmoodi on moraalsete reeglite ja väärtuste ning nende tagajärgede maailmas, mis ei toimi loogilise järeldamise varal, vaid ajalooliste juhuste tõttu. Nendes valdkondades võib kurjast tekkida nii kurja kui head, ja heast võib tekkida nii head kui kurja. Peame seda alati meeles, kui mõtleme valgustuse kiirgava usu ja inimõiguste idee kasulike tagajärgede üle.