Hendrik
Lindepuu
Kirjastus

Putramenti raamat on teatud laadi kurioosum, aga mul pole enam jaksu neid tsitaate ümber kirjutada. Kõige huvitavam on Czesław Miłoszile pühendatud peatükk. Putrament on õppinud Võšinskilt, kuidas kaebust kirjutada; see on klassikalise kõne koolkond, mille rajajaks peetakse Cicerot. Putrament alustab kõrgelt ja üllalt: kui ta tutvus Miłosziga, siis oli ta vaimustatud tema andest ja tema enda luuletused tekitasid temas meeleheidet. Miłosz oli tema jaoks täht; veel hetk, ja tundub, et kuulen Pjotr Verhovenski Nikolai Stavroginile öeldud sõnu: “Sina oled Jumal, päike, ja mina – ussike sinu jalge ees.”

Putrament tundis end Miłosziga võrreldes tühisena, aga Miłosz ei pühendanud talle kuigi palju tähelepanu. Miłosz oli hoolimatu, üleolev, uhke; lõpuks läksid nad käsipidi kokku. Ja sel hetkel Putramenti hääl murdub; klassikalise mudeli järgi peaks nüüd käiku minema üleüldisele õiglustundele viitavad argumendid, aga Putramenti lugu muutub paskvilliks.

Ta tunnistab, et oli vastu Miłoszi Läände jäämisele vaid üksnes kartusest, et Miłosz raiskab nii oma suurt luuleannet, mida Putrament sedavõrd hindab. Kuidas Läände jäämine on seotud ande lahustumisega, seda me küll Putramentilt teada ei saa; miks ühel kirjanikul on õigus otsustada teise üle administratiivsel teel – seda me ka ei saa teada; miks üldse tekivad sellised probleemid, et inimene peab paluma, et teda lastaks piiri taha, mis on tavaline asi isegi Ladina-Ameerika riikides – ka sellele ei saa me vastust. Miłosz lasi jalga.

Putrament seletab siis mispärast: diplomaatiliselt ametipostilt tagandatud Miłosz ei tahtnud leppida sellega, et ta ei saa palka enam valuutas, vaid hoopis Poola zlottides. Aga Putrament seletas ju meile oma “Kirjandusrindel” ilmunud vestetes, et rahvademokraatiamaade majandusedu kindlustab kõrge ja järjest kõrgema elatustaseme Poolas, nii nagu ka dollari vääramatu langemise ja Lääne laostumise. Kust siis selline küsimuse asetus, kui Poola zlotiga on kõik korras. Kui Miłosz tahtis paremini makstud saada, siis Putramenti raamatu järgi oleks see just saanud juhtuda Poolas kohalikus vääringus honorari saades.

Putrament kuulutab, et Miłoszi karjäärist Läänes ei tule midagi välja. Ja viimaks tuleb Putrament Miłoszi asjas lõplikele järeldustele: Miłosz põgenes, sest kartis sõda, mis Putramenti arvates oli tollal – aastatel 1950–1951 – kohe algamas. Putrament: “Jääda sellisel ajal Poolasse? Oodata siin õudustäratavaid aatomiseeni? Veel korra kogeda, kuidas lamedat ja vaest maad trambib kõige koletum sõdadest?” Aga mis sõjast ja mis hädaohust on siin juttu? Meile ei saanud ju midagi juhtuda, nagu kirjutab Putrament oma raamatus “Kirjandusrindel”; kirikukellana kõlav Stalini hääl kinnitas meile, et sõda ei tule; Putrament ise, kirjeldades ameeriklaste lüüasaamist Koreas, kinnitas meile nende jõuetust ja nõrkust. Kuidas siis kõik see Miłoszisse puutub?

Ja nüüd löökide seeria allapoole vööd: Miłosz kasutas sõjaajal Leedu passi, mis kindlustas talle absoluutse turvalisuse. Sel ajal kasutasid kõik rohkem või vähem valedokumente; milline on vahe kennkarte ja Leedu passi vahel, seda Putrament ei seleta. Ja kas siis tohutu kirjandusliku andega inimesel – nagu Putrament ise kinnitab – ei olnud õigust teha kõike, et saada nende kohutavate aegade kroonikuks. Oletame, et ei olnud, aga milleks teda siis jõuga Poolas kinni hoida, põhjendades seda tohutu kirjandusande päästmissooviga; kui taheti teda päästa temalt passi ära võtmisega, siis miks ei võinud ta end päästa sõjaajal passi abil. Putrament ei ole suurt midagi Võšinskilt õppinud. Endise nuhina ma ei usu, et Putrament oli NKVD agent, mida ta meenutab huumori ja endale iseloomuliku elavusega. Ta kirjutab lihtsalt liiga kehvi kaebuseid.

Ja veel üks löök allapoole vööd: Putrament kirjutab, et pärast seda, kui Miłosz oli valinud vabaduse, ei andnud ameeriklased talle viisat. Pole raske arvata, kuidas see juhtus, ja seda peaks Putrament ise teadma kõige paremini; ning mina seletan seda omaenda kogemuse põhjal. Kui nuhk pannakse kuhugi ametisse, siis levitatakse tema kohta lademetes valeinformatsiooni: et ta on tagurlane, et ei salli valitsevat režiimi, et unistab kapitalismi tagasipöördumisest ja nii edasi. Sel kombel kindlustatakse talle turvaline tegutsemine, inimesed võtavad ta omaks ja räägivad kõike, mida mõtlevad; ning küll nuhk juba teab, mida selle infoga peale hakata. Kui Läände putkab sellise kaliibriga looja nagu Miłosz, siis lastakse maailma vastupidine desinformatsioon: et ta oli julgeoleku agent, et ta on ameerikavastane, et raha ja hea elu eest kirjutas kaebusi oma kolleegide kohta ja nii edasi. Selle sihiga võltsitakse mitmesuguseid dokumente, otsitakse välja “tunnistajad” jms. Sellise valeinformatsiooni kontrollimine võtab aastaid ning vahel ei jõutagi tõele jälile. Ma pettusin Putramentis kui pealekaebajas; ma ei ole kunagi lugenud tema proosat, aga ma arvasin, et just kaebus on tema jaoks sama, mis minu jaoks: kõige tähtsam žanr.

Ma kirjutasin palju Putramentist ja Miłoszist, millel pole näiliselt midagi ühist peatüki pealkirjaga “Goofy the Dog”. Aga ma tean, mida ma silmas pidasin: kui Putrament otsustab kunagi Läände jääda, ei ole tal selliseid raskusi nagu oli Miłoszil ja minul. Isegi kui ta pole eriti vilunud pealekaebaja, ei ole tal paari aasta jooksul rahamuret. Aga pärast peab ta nälga surema, ja see juhtub päeval, kui ta üritab kirjutada veel ühe lehekülje proosat. Ma olen talle tänu võlgu ja kohe päris palju: Berliini Ajakirjanike Klubis istudes lugesin Izvestijast paskvilli enda kohta: et ma olen mandunud, et ma olen ühiskonna kahjur ja et selliseid nagu mina ei peaks üldse olemas olema – ja muud samas laadis. Izvestija, nagu teada, on vene leht, aga kaebuse autor oli poola kirjanik Jerzy Putrament. See oli 1958. aasta juulis, ajalehte käest pannes mõtlesin ma esimest korda, et nähtavasti ei pöördu ma enam iial Poolasse tagasi. Ja nii juhtuski.

[---]

Seejärel sõitsin ma Nizzasse ja alustasin Prantsuse Riviera külastamist klassikaliselt: sain külge tripperi. Ma tahtsin paluda abi hotelli portjeelt, aga ei suutnud kuidagi asja ära seletada, kui ma näitasin teatud kohale oma alakehas, siis noogutas ta mõistvalt ja küsis: “La femme?”

Ma hakkasin kätega eitavalt vehkima. Märkasin tema silmis arusaamishelki.

“Attendez,” ütles ta ja helistas siis kellelegi ning seletas midagi; seejärel andis mulle võtme ja käskis oodata oma toas.

Rahunenult läksin oma tuppa; viieteist minuti pärast tormas sisse herakleslik neeger ja hõigates “hi, body-boy”, hakkas välkkiirelt end paljaks koorima. Tahtsin talle seletada, milles asi, aga tulutult. Ma pidin talle visiidi eest maksma kolmkümmend franki ja läksin oma käe peal abi otsima.

Siis märkasin ma kiriku kuppeltorni ja mulle turgatas pähe: lähen papi juurde ja palun anda mulle mõne arsti aadress. Vaimulik kuulas mu loo vaikides ära, näol hukkamõistev ilme, kuid siiski nõustus minuga koos minema arsti juurde ja sellele ära seletama minu kannatuste põhjuse. Me läksime mööda Nizza tänavaid ja papp luges mulle muudkui moraali: et kuidas on võimalik, et noor inimene ei hooli endast ja nii edasi; iga oma tiraadi lõpetas ta sõnadega: “Kak vam ne stõdno, maladoi tželovek?”

Mina kõndisin langetatud päi, papp manitses mind, samal ajal oma habet silitades, ja nii me läksime mööda päikeselist tänavat. Järsku haaras papp mul käest ja osutas ühe restorani uksele.

“Siin sain tuttavaks ühe neiuga,” sosistas ta. “Krasavitsa. Ja tagumik oli suur kui kirikukell.”

Pärast arsti juures käiku läksin vene trahterisse. Kõrtsmik oli kõige veidram ärimees, keda kunagi olen kohanud. Kui ma küsisin biifsteegi kohta, kas see on hea, siis naeris ta põlastavalt.

“See on pask, mitte biifsteek,” ütles ta.
“Aga pannkoogid?”
“Need ei kõlba ka karu perse mitte.”
“Aga kala?”
“See ei kõlba süüa.”
“Võib-olla siis tatari biifsteek.”
“Liha on väga sitt.”

Ma ei osanud midagi peale hakata, palusin siiski biifsteegi ja pudeli vett. Ta tõi mulle biifsteegi ja valas vee klaasi; ja uuesti naeris põlglikult.
“Isegi vesi on lahjendatud,” ütles ta. Ja seletas kohe: “Eto vsjo iz-za jevrejev.”

Selles baaris sain kord tuttavaks väga ilusa neiuga, istusin viskiklaasi taga ja märkasin, et see noor daam volksutab mulle silmi. Olles kindel, et ma talle meeldin, tellisin järgmise viski ja pakkusin ka talle, millega ta innukalt nõustus. Ta ei kõnelnud inglise keelt, aga tema võluvast vadistamisest aimasin, et mul on ilusad silmad või siis ilusad käed või siis olen tervenisti kaunis.

“Kas te olete ameeriklane?” küsis ta veidi aja pärast.
“Ei.”
“Sakslane?”
“Ei.”
“Inglane?”
“Ei?”
“Kes siis?”
“Poolakas,” vastasin võidukalt.

Tema näol peegeldus ääretu kohkumus ja põlgus, kui kasutada väljendeid romaanist “Leedi Hamilton ehk Londoni kõige kaunimad silmad”, ta haaras närviliselt oma käekoti ja jooksis lokaalist välja. Restoraniomanik heitis mulle pilgu ja konstanteeris mornilt: “See kõik on juutide pärast.”