Hendrik
Lindepuu
Kirjastus

Väljavõtteid intervjuudest

    Kogu Poola oli väljaspool seda suurt Euroopa kriisi. Kommunism oli esimene tutvumine kõigi nende protsesside viljadega, mis küpsesid Euroopas... Nietzsche ja Dostojevski ennustasid neid protsesse ette... Kommunism ja marksism olid teatud mõttes euroopaliku nihilismi üks väljendusi. Kõige parem tõend, et kui Prantsusmaal nõrgenes marksismi mõju, siis langesid nad strukturalismi, dekonstruktivismi jms meelevalda, mis on ju ka erinevad nihilistlikud eksperimendid...
    NaGłos, 1990, nr 1

    Viimase kümne aastaga on Pariisi akadeemilises elus märgata järjekordsete teooriate tormilist paljunemist. Vaesed üliõpilased peavad iga kord kohandama oma sõnavara uue teooriaga, õppima sellega kaasaskäivat professionaalset loba – muidu on oht diplomist ilma jääda. Selle näol on meil tegemist tõelise ajupesuga. Kõigepealt oli seal moevooluks marksism, seejärel strukturalism, hiljem poststrukturalism jne – minu kui kirjaniku jaoks on need lihtsalt sonimised. Jälgides seejärel Ameerika akadeemilist elu, on mulje, et tuleb suhtuda ülimalt skeptiliselt kõigisse neisse moevooludesse, nendesse uutesse teooriatesse, mis näiteks väidavad, et pärast filosoofia surma ja teaduse kõikuva positsiooni juures, on kirjandusteaduse kateedrid inimkonna viimasteks vahipostideks.
    Partisan Review, 1991, nr 2

    Ameerika pakub kultuurilisest küljest üsna kentsakat vaatepilti, sest siia ulatuvad prantsuse intellektuaalide moevoolud. Selliste filosoofide nagu Derrida mõjul on dekonstruktivistid teinud endale pesa mitmes ülikoolis ja hakanud hukka mõistma kõiki, kes nende arvates on “vanad kalossid” ega mõista dekonstruktivismi. Kirjanduskateedrites suhtutakse põlgusega teadusesse ja filosoofiasse, sest dekonstruktivistide jaoks on üksnes kirjandusuuringud tähtsad, neid võetakse kui inimkonna avangardi. Need on Prantsuse haigused. Aga samasugune haigus oli ju ka marksism.
    Gazeta Wyborcza, 1991, nr 132

    Ma ei näe mingit poleemikat Läänega nende väärtuste nimel, mis olid spetsiifilised mitte üksnes Poolale, vaid ka kõigile maadele, mis tulid läbi kommunismikogemuse ja kes peaksid olema veidi targemad. Ma ei näe sellist poleemikat, ma ei näe, et plaanitakse kõrvale heita mõningad filosoofilised moevoolud, mis on Läänes lausa kohustuslikud.
    Me peame andma endale aru, et XX sajandil oli väga tugev apokalüptiline alatoon. Kommunismi kokkukukkumine ei tähenda apokalüpsise lõppu, sest apokalüpsis põhineb täielikul amorfsusel, vundamendi puudumisel. Seda kõike ennustas ette Friedrich Nietzsche.
    Adam Michnik: Mis peaks siis olema vundament?
    CM: See ongi just koolide ja ülikoolide probleem. Enamasti pole neil, kes Ameerikas õpetavad, mingeid kriteeriume, mingeid aluseid. See on selline ühepäevaliblikalik vusserdamine. Ja seepärast on minu arvates tähtis kristluse vertikaalse mõõtme säilitamine.
    Gazeta Wyborcza, 1991, nr 132


    Ma elan Ameerikas, kus aina diskuteeritakse postmodernismist, dekonstruktivismist, ent minu reaktsioon sellele on äärmiselt negatiivne. Mind hämmastab nende tendentside, mille tunnistajaks ma nooruses olin, teatud hilinemisega levitamine.
    Millest ma räägin? Historismist, see tähendab veendumusest, et tõtt ei ole olemas, et kõik tõed tulenevad antud ühiskondlik-majanduslikust olukorrast. Me saime selle koos marksismiga, eks ole? Kogu postmodernism on minu arvates samasuguse mõtlemise jätk, et kõik sõltub ühiskondlikust, ajaloolisest jne tingitusest. Historism täie rauaga. Postmodernism on ju lõpuks veendumus, et mingigi usk või maailmavaade ei ole täna enam võimalikud. Sellega käib kaasas kõige taandamine huvide konfliktile ja sellised nähtused nagu näiteks äärmusfenimism, mis kuulutab, et kogu kirjandus on seni olnud domineeritud valgete isaste poolt. Minu jaoks on need asjad, millel ei ole mingit tulevikku, need kaovad sama äkki kui ilmusidki. Aga siiski on need tugevalt esil.
    Me teame hästi, et sellised doktriinid hävitavad inimest sisemiselt. Need on kahjulikud, sest inimene vajab tõde, vajab usku, ta ei saa rajada oma elu liivale. Siin tuleb kohe ka märkida, et postmodernismi kõige destruktiivsemad elemendid – nõndanimetatud dekonstruktivism – tulid Prantsusmaalt.
    Rzeczpospolita, 1992, nr 286

    Aleksander Fiut: Kas te arvate, et postmodernism ja dekonstruktivism on marksismist tuletatud?
    CM: Ei, need ei ole marksismist tuletatud. Need on tuletatud teatud laadi mõtlemisest, mille osaks ja kõrvalharuks on ka marksism. Kõige otsad ulatuvad XIX sajandisse, suure kriitilise hetkeni, mille määratlesid kaks prohvetit – Nietzsche ja Dostojevski. Kui lühidalt öelda: “Kui Jumalat ei ole, siis mis kapten ma olen.”
    Teksty drugie, 1993, nr 3

    Poola kirjanduse õppetoolidel on avar tegevuspõld lünkade täitmisel, nii ajaloo uurimisel kui põhimõtteliste filosoofiliste diskussioonide algatamisel. Aga oleks halb, kui kohe hakataks kultiveerima moodsaid prantsuse teooriaid, mis on nii palju kahju teinud Ameerika ülikoolides. Ma võtsin eelmisel aastal osa Modern Languages Association’i iga-aastasest kongressist, osalesin Ginsbergi loomingule pühendatud paneelis. Pärast räägiti kuluaarides, et see oli ainuke paneel inglise keeles, sest teistes paneelides oli keeleks Foucault. Mõnes inglise kirjanduse õppetoolis on selleks keeleks Derrida. Ühe suure ülikooli anglistikatudengid esitasid alandliku taotluse (sest see oli moevoolule vastu), et loengud oleksid ka kirjanikest, mitte üksnes teooriatest.
    Teksty drugie, 1993, nr 3

    Józef Tischner: Leszek Kołakowski küsib “Marksismi peavoolude” lõpus, et mis jäi kommunismist järele humanismi valdkonnas. Ja vastab, et põhimõtteliselt mitte midagi. Selline on – suure lihtsustusega – “Marksismi peavoolude” kolme köite kokkuvõte. Näib nii, et kommunism oli üks suur eksitus, justkui surnuaial tantsitud jantlik etendus.
    CM: Ma ei tea, kas Kołakowskil oli õigus. Mulle tundub, et kõik ismid, mille tunnistajaks me praegu Läänes oleme, sündisid marksismidrillist läbi käinud inimeste peades. Ma nägin Läänes neid järjestikuseid moode. Kõigepealt oli moes marksism, siis strukturalism, nüüd on moes dekonstruktivism – kõigil neil on ühised juured. Ja võib selguda, et kõik need moevoolud on nii nagu kommunismgi, jandid.
    Znak, 1993, nr 7

    Gombrowicz, kui temalt küsiti tema suhtumise kohta strukturalismi, siis ta vastas: “Aga mina olengi strukturalist!” Mina võin samamoodi öelda: “Mina ju olengi postmodernist!” Ma olen ammutanud ainet eri ajalooepohhidest, erinevatest stiilidest, tihti läbi kõverpeegli. Loomulikult näen ma postmodernismi mõningaid häid külgi. Aga sellest hoolimata suhtun nendesse tendentsidesse väga tõrksalt, peamiselt tõe mõiste õõnestamise pärast. Siin on täitunud Nietzsche ennustus, et Euroopa nihilism paistab silma sellega, et tõe mõistet pole olemas. Me oleme endiselt väga ohtlikul teel.
    Rzeczpospolita 1996, nr 121