Hendrik Lindepuu Kirjastus

Czesław Miłoszi ja Thomas Mertoni kirjavahetus (30/05/2018)

Üsna suur osa minu järgmiste aastate tõlketööst saab olema Neustadti ja Nobeli preemia laureaadi, tõelise kirjandustitaani Czesław Miłoszi teoste eesti lugejani toomine. Miłoszi ja Mertoni kirjavahetust küll plaanis tõlkida ei ole, aga huvilistele allpool väike tutvustus.

Czesław Miłosz ja Thomas Merton
Kirjavahetus 1958–1968

Thomas Merton, Czesław Miłosz “Listy” (Znak, 1972).
“Striving Towards Being: The Letters of Thomas Merton and Czeslaw Milosz” (Farrar Straus & Giroux, 1996).

1980. aastal Nobeli kirjanduspreemia saanud Czesław Miłosz eesti lugejale ehk lähemat tutvustamist ei vaja, küll aga Thomas Merton, ameerika kirjanik, müstik, teoloog ja trapisti munk. Merton oli peaaegu Miłoszi eakaaslane, sündinud temast neli aastat hiljem – 1915. aastal Prantsusmaal, tema isa oli uusmeremaalane Owen Merton ja ema ameeriklanna Ruth Jenkins, mõlemad vanemad olid kunstnikud. Koolihariduse sai Merton peamiselt Prantsusmaal ja Inglismaal. Täisealisuse piirile jõudes otsustas ta vabadust nautida ja rändas Euroopas ringi, pikemalt Roomas peatudes. 1933. aastal sõitis Thomas Merton Ameerika Ühendriikidesse külla oma vanavanematele ning jäigi sinna. 1935. aastal hakkas ta Columbia ülikoolis õppima inglise kirjandust.

Noorukina oli Thomas Merton agnostik, aga tema eluteel muutis palju 1937. aastal loetud Étienne Gilsoni raamat “Keskaegse filosoofia vaimust”, mis avas talle katoliikluse olemust. 1941. aastal asus ta Kentucky osariigis oleva Gethsemani trapistide kloostrisse, kus mööduski tema ülejäänud elu. Huvist idamaiste religioonide vastu võttis Merton 1968. aastal ette Aasia reisi, ent see osutus hukatuslikuks – Bangkokis vanni minnes sai ta rikkis ventilaatorit puudutades surmava elektrilöögi.

Mertoni kirjanduslik pärand on rikkalik: paarkümmend esseeraamatut, luulekogud, teoloogilised teosed jms. Üks tema olulisemaid oopuseid on autobiograafia “Seitsmekorruseline mägi” (The Seven Storey Mountain, 1948), mis jõudis nii Time’i kui New York Times’i raamatumüügi edetabeli tippu. Kõvakaanelist müüdi üle kuuesaja tuhande eksemplari, paperpack jõudis kolme miljoni müüdud eksemplarini 1984. aastal. “Seitsmekorruseline mägi” on tõlgitud viieteistkümnesse keelde. Graham Greene kirjutas selle raamatu kohta: “On haruldane nauding lugeda autobiograafiat, millel on tähendus meie kõigi jaoks.”

Mertoni ja Miłoszi kirjavahetus sai alguse 1958. aastal, kui Merton kirjutas tollal Prantsusmaal elavale poola kirjanikule “Vangistatud mõistuse” (1953, e.k. 1999) lugemiselamuse mõjul (märkuseks: 1935. aastal oli Merton lühiajaliselt seotud noorkommunistidega). Merton kirjutas: “See on tähtis raamat, mille tõttu tunduvad paljud teised raamatud, mis käsitlevad inimese olukorda tänapäeva maailmas, äärmiselt küündimatud. Ma pean seda raamatut enda jaoks väga tähtsaks – tähtsaks enda jaoks nii mungana, preestrina kui kirjanikuna. On ilmselge, et sellistel aegadel kui need meie omad praegu, on katoliikliku kirjaniku absoluutne kohus kahe käega tegelikkusest kinni hoida ning mitte raisata aega lobisemisele ja tühjale targutamisele. [---] See raamat andis mulle palju mõtteinspiratsiooni, et mediteerida ja palvetada minu kohustuste eest ülejäänud inimkonna heaks ja meie kõigi raske saatuse palge ees.”

Üheks kirjade teemaks on kommunistliku režiimi all elavate inimeste olukord, aga samas on mõlemad seda meelt, et “meie” ja “nende” vahe on tihti ebamäärane, et tihti on inimese mõistus vangistatud sõltumata ideoloogiast. Kirjades ei jää puutumata ka päevapoliitika. Kui Miłosz saab teada Mertoni patsifistlikust hoiakust, siis kritiseerib ta teravalt intellektuaalide patsifistlikke kalduvusi.

Üsna üllatav on mõlema kirjaniku suhtumine roomakatoliku kirikusse ja religiooni laiemalt. Merton suhtub lugupidamise ja arusaamisega Miłoszi religioonilistesse heitlustesse, mõistab kahtlemise tähendust ja vajalikust. Miłosz omakorda näitab korduvalt oma tõrksat suhtumist Vatikani II kirikukogu otsustesse, pidades seda hiilivaks protestantismiks, ning määratleb end pigem konservatiivse katoliiklasena (eriti kahetsusväärseks peab Miłosz loobumist ladinakeelsest missast).

Palju tähelepanu leiavad kirjavahetuses kirjaniku eetilised probleemid ja arutlused kirjaniku kohast ühiskonnast. Mõlemad arutlevad, kuidas metafüüsilisi probleeme käsitledes vältida silti “katoliiklik kirjanik”. Ja sel suunal on Miłosz, kes realiseeris oma religiooosset kutsumust läbi kirjanduse, isegi palju radikaalsem kui trapisti munk. Ja mõlemale suurele kirjanikule on ühine see, et kumbki ei alahinda maailmas peituvat kurjust.

Mõned väljavõtted Czesław Miłoszi kirjadest:

“Ma tunnistan, et ma ei usalda venelasi, kui nad hakkavad räääkima iseendist. Näiteks ei usalda ma Berdjajevit ja tema pagemist pseudomüstilisse udutamisse. Ja kui palju ma ka ei imetleks Boriss Pasternakki tema inimlikkuse tõttu, on “Doktor Živagos” midagi, mis teeb mind kahtlustavaks. Ma lihtsalt tunnen neid varjatuid hoovuseid. Suur vene luuletaja Aleksandr Blok kirjutas kohe pärast revolutsiooni kuulsa poeemi “Kaksteist”, kus revolutsioonilised sõdurid marsivad tühjal tänaval ning nende ees Jeesus Kristus, peas valge roosipärg. Ristilöödud Venemaa kui inimkonna päästja, kui valitud rahvas, mis kannatuste kaudu jõuab tõelise kristluseni, see on osa Dostojevski ajaloofilosoofiast ja sellisena kohal ka paljude teiste vene autorite teostes – diskreetselt Pasternakilgi. Aga kollektiivne keha, inimühiskond ei saa olla lunastaja. Unistus kollektiivsest süütusest, mis on saavutatud tänu kollektiivsele kannatusele, jääbki tegelikult üksnes unistuseks, mis praktikas viib hoopis julmuse ja metsikusteni. [---] Ma soovin venelastele kõige paremat, aga ma olen selles suhtes sügavalt skeptiline.”
28. märts 1959

“Kui ma vaatamata oma nõrgale usule otsin täna teiesarnaste inimeste tuge, siis paljuski seepärast, et ma ei saa jätta mässamata selle praeguse kunstis ja kirjanduses valitseva hulluse vastu – mis peegeldab üleüldist hullust. Ma käisin hiljuti vaatamas Jean Genet’ “Neegreid”, tüüpilist oma saatanlikus osavuses, millega need kirjanikud kasutavad irvitamist ja ilkumist. Etenduse algul ja lõpus kõlab Mozarti taevalik muusika, ja seda just seepärast, et publik saaks paremini nautida kaht tundi pühaduseteotamist ja vihkamist.”
28. veebruar 1960

“See, et sajandite vältel rikkusi kokku ahminud peredest pärit Prantsuse intellektuaale vaevab südametunnistus, on muidugi loomulik, aga ma ei usu neid, pigem olen veendunud, et nende mäss on võlts, ja kui otse öelda, siis on see vaid maskeeritud garantii ja turvalisuse otsimine, nende esivanemate parimate traditsioonide järgi. Sartre kirjutab praegu artikliseeriat Kuuba revolutsioonist. [---] See paistab aus ja korralik, aga ma olen kindel, et tegelikult see pole nii: kõik on liiga sile ja liiga loogiline – ent revolutsioonid ei ole kunagi nii siledad ja iga riigi probleemid on tavaliselt palju keerulisemad, kui see võib paista välisvaatlejatele. Ja kõik Prantsuse intellektuaalid on sellised. Sõidavad mööda maailma ringi, otsides puhast ja ideaalset revolutsiooni.”
8. juuli 1960

“Läbi Ameerika mõistan ma tänapäeva Lääne ühiskonda, aga Prantsusmaal oli kahekordselt välismaalane: kui vasakpoolne intellektuaal, kes irvitas Prantsusmaa poliitiliste absurdsuste üle, ja kui poolakas, kes kehitas õlgu Prantsuse intellektuaalide lugematute poliitiliste hälvete peale. [---] Me elame nüüd kahe sammu kaugusel Berkeley Newman Hallist. Katoliiklikke väljaandeid loen suurema huviga kui mingeid teisi. Mulle tundub, et Ameerikas on midagi toimumas, et on käsil mingi muutus. Pariisi perspektiiv on paljuski võlts, sest see ei ulatu poliitikast kaugemale (nt artiklid Kuubast, hämmastavalt pealiskaudsed ja üsna sarnased nendega, mida Pariisi press kirjutas Poolast – kuni 1956. aastal osutus praktiliselt kõik valeks).”
30. oktoober 1960

“Ateistlik kampaania [Poolas] kogub aina hoogu. Ühest võitleva ateismi ajakirjast lugesin ettepanekut võtta kasutusele sõna “ateism” asemel termin “humanism”, sest see kõlab noortele vastuvõetavamalt.
[---]
Minu luule on alati olnud religioosne mingis sügavamas tähenduses, vahel varjamatult metafüüsiline, nagu luuletsükkel “Maailm”, mille ma kirjutasin sõja ajal. Ma palvetasin ja kogesin suure õnne ja harmoonia hetki.”
30. mai 1961

“Ma ei ole Sinuga nõus, kui ütled, et Sa ei taha vastuseid, sest vastuseid tahavad “filistrid”. Kui neil on selline soov, siis on neil selleks õigus. Me peame tekitama järjest uusi küsimusi ja otsima neile vastuseid, luues inimuniversumist uut pilti. Just seepärast ongi teoloogia tähtis. Isegi kui see on 99% jäik ja tardunud – loe Gaston Fessardi raamatut “De l’actualitè historique”, kus ta tunnistab tomismi jõuetust ajalooprobleemide ees. Eksistentsiaalsest Angst’ist üksi ei piisa. Isegi Ingmar Bergmani filmid, mis on selle Angst’i väljenduseks, on kirjutatud sisse teatud liikumisse, muutusesse, sest need on kunstiteosed. Ma tunnen, et üksnes katkematu vastuste otsimine võib olla liikumapanev jõud.”
15. juuni 1961

Uudise pilt

Thomas Merton. Foto: Wikipedia