Hendrik
Lindepuu
Kirjastus

Paari nädala pärast jõuab poelettidele Czesław Miłoszi "Jahimehe aasta", päevaraamat augustist 1987 kuni juuli lõpuni 1988. Kindlasti on see üks Miłoszi isiklikumaid ja pihtimuslikumaid raamatuid, selle tõenduseks on kas või seegi, et isikunimede registris on mainimiste poolest konkurentsitult esikohal kirjaniku naine Janina ehk siis Janka (allpool ka mõned sellekohased lõigud).

Raamatule lisasin üle kolmesaja lühema või pikema kommentaari (need said kõik allmärkustena vormistatud, sest mulle eriti ei meeldi neid seletusi raamatu tagantotsast kaemas käia), mis aitaksid lugejal orienteeruda Poola "sasipuntras". Ja selles raamatus on ka ainus ropp sõna, mille Miłoszi mahukast loomingust võime leida.

Katkeid raamatust:

Miłoszi naine. Kirjaniku naine. Mulle ei meeldi sõna “kirjanik”. See on hale vennaskond. Nägin kusagil igat masti kunstirahva käitumisest sellist pilti: aas, aasal rahvamass, ja igaüks lennutab oma õhupalli, taevas on neid täis, ja igaüks unistab sellest, et teised õhupallid läheksid katki, et need läbi torgataks, ja jääks vaid üks õhupall, tema oma. Literaadid kogunevad kokku, neil on see vajadus, peaaegu karjainstinkt, ilma milleta ei oleks keelepeksu ja tagaselja hinnete panekut. Ja samas peab igaüks oma kolleegi endast madalamaks. Ning seejuures kogu omavahel seotud seltskond kaob ja viiesajast või tuhandest nimest jääb järeltulijatele vaid üksainus.

[---]

Jankale meeldis koos Andrzejewskiga viina võtta, ta suhtus temasse heatahtlikult, aga ta ei pidanud eriti tema teostest ja ehk vaid Janka kriitikat võttiski Andrzejewski tõsiselt, teiste suhtes oli ta uhke ja üleolev, nii et ma lausa kadestasin tema enesekindlust. Janka jaoks oli sõjaaeg avanemise, soojuse ja sõpruse aeg, alkohol ei teinud talle liiga, hiljem vihkas ta alkoholi, kuna see tekitas minus vajaduse kirjanduslikke vestlusi pidada ja vastupidi, kirjanduslikud vestlused olid lahutamatult seotud joomisega, samuti selle häbi tõttu, mida minu purjuspäi flirtimised teiste naistega talle tekitasid.

Janka hindas minu kirjutatut, nii et ma lausa heitsin talle ette, et ma olen ainus kirjanik, keda ta heaks kiidab. Kui ta 1953. aastal sai USA Riigidepartemangus teada, et mulle ei anta kindlasti USA viisat, siis hüüdis ta vihaselt: “Seda te veel kahetsete, sest ta saab Nobeli preemia!” Ent minu kirjanikukutse, alates meie Prantsusmaa-aastatest, läks järjest enam konflikti tema armastusega laste vastu, vaatamata sellele, et pikka aega oli see meie pere ainus sissetulekuallikas. Hind, mida kirjanik olemise eest maksad, on enesepiinamine liiga aktiivse kujutlusvõime tõttu, süngus, mitmetunnised eraldumised oma töötuppa, kõik see on pereelu jaoks sügavalt kahjulik. Ja Janka, armastades mind, oleks eelistanud siiski, et ma oleksin tavaline inimene, näiteks pagar. Ja Nobeli preemia oli tema jaoks juba tragöödia.

[---]

Mulle meeldib reisida lennukiga. Kirjutada, lugeda, napsi võtta. Miilide hulk, mis ma olen sõitnud lennukiga Ameerikas ja nii ühe kui teise ookeani taha, on tohutu. Ehk siis mind ennastki imestama panev aktiivsus ja elujõud langesid kokku minu seitsmekümnendate eluaastatega. Tõtt öeldes, alkoholi joomise tarm, seksuaalne energia ja loomeenergia käisid käsikäes. Mõtlemist sõbrast, Jerzy Andrzejewskist, saatis teatud laadi haletsus, mitte seepärast, et ta nii kangesti tahtis saada Nobeli preemiat, ja mina sain selle, vaid et ta maandus alkoholismi, mida minul õnnestus vältida, ma võisin juua või mitte juua.

Omada lõpuni tegusat mõistust, isegi kui keha keelduks kuuletumast.

Võitjad ja kaotajad. Andrzejewskist mõeldes on raske seda sõnapaari vältida. Ma olen näinud nii palju illusoorset suurust, nii palju kaotajaid. Poolas, Prantsusmaal, Ameerikas. Vahel näib, et mina olen võitja. Ent kui ma käisin veel koolis, siis uskusin, et võidu eest tuleb alati mingit hinda maksta. Kui mind kiidetakse, kui mulle plaksutatakse (tihti püsti seistes, ovatsioonidega), siis tahaksin öelda: “Aga kui te tunneksite minu elu, kas tahaksite minuga kohad vahetada?”

[---]

Kõrvalseisjatel, see tähendab inimestel, kes ei ole pühendatud viimastel aastatel taevastesse kõrgustesse tõusnud kirjanduse saladustesse, on arvatavasti raskusi arusaamisega, miks see kõik, mis kunagi oli filosoofia pärusmaa, on liikunud nüüd kirjandusteaduse valdkonda. Või mis kasutab kirjandusteadust kui ettekäänet. Milline aleksandrianism on kirjutada kirjutamisest kirjutamise kohta, kui uhked on formalismi, strukturalismi, dekonstruktivismi jne kolmekorruselised ehitised. Kogu kirjandus koos oma lähižanridega paistab surmtõsise tegevusena, võib-olla tõsiduse vaatenurgast samal tasemel, mis hegeliaanlik ajaloofilosoofiline gnoosis.