Hendrik
Lindepuu
Kirjastus

Novembri keskpaigas tuleb tükikojast järjekordne Leszek Kołakowski raamat "Müüdi kohalolu. Esseed tsivilisatsioonist ja kultuurist". “Müüdi kohalolus” on lisaks müütilist maailmapilti käsitlevale nimitraktaadile valik Kołakowski tähtsamaid esseid tsivilisatsioonist ja kultuurist. Siinkohal mõned katked esseest "Barbarite otsingul. Kultuurilise universalismi illusioonid".

/---/
Vaidlusaluseks küsimuseks jääb, millal eurooplased teadvustasid endale, et nad moodustavad ainulaadse kultuurikorpuse, ja veel sellise, mida ei saa pelgalt taandada Lääne kristluse ühtsusele. Ei ole põhjust ette kujutada, et kõik need, kes eri aegadel võitlesid saratseenidega Ibeeria poolsaarel, tatarlastega Sileesias või Ottomani armeega Doonau jõgikonnas, jagasid ühesugust identiteeditunnet. Aga ei ole kahtlustki, et eneseteadvus kujunes ühtse usu põhjal ja kinnistus epohhil, kui just see ühtsus hakkas murenema kogu Euroopas, mitte üksnes ketserluse saarekestel. Samal epohhil algas ka tormiline ja erakordselt viljakas õitseng kõigis teaduse ja kunsti valdkondades, et järjest kiiremas rütmis juhtida meid tänapäeva maailma kogu selle suuruses ja viletsuses. Ja täna, kui meie meeltesse on kanda kinnitanud viletsus- ja hirmutunne, on ka euroopaliku kultuuri idee langenud kahtluse alla. Ja kahtluse all ei ole mitte niivõrd selle kultuuri eksistents, kui eelkõige selle kordumatu väärtus, ja eriti selle ambitsioonid olla muust maailmast parem, vähemalt teatud esmajärgulise tähtsusega valdkondades. Samal ajal on alust seda paremust määratleda ja kinnitada häbi tundmata.

/---/

Ent siin kerkib meie ette tülikas probleem: mil määral on respekt teiste kultuuride vastu üldse soovitatav ja millisel hetkel kiiduväärt tahe mitte olla barbar sünnib ümber ükskõiksuseks või ka barbaarsuse kiituseks? Kunagi oli barbar see, kes rääkis arusaamatut keelt, ent kiiresti sai see nimetus kultuuriliselt halvustava tähenduse. Kõik, kes on õppinud filosoofiat, mäletavad Diogenes Laertiose kuulsat proloogi, kus ta ründab ekslikku teooriat, justkui oleks filosoofia eksisteerinud juba enne kreeklasi barbarite juures, india gümnosofistidel, baabüloni ja keldi preestritel; ta ründas kultuurilist universalismi või siis ka III sajandi kosmopolitismi; ei, ütleb Diogenes Laertios, just siin, kus on Ateena Musaiose ning Urania ja Hermese poja Traakia Linose hauad, siin on nii filosoofia kui ka inimsoo alguspunkt. Ta räägib Kaldea maagide veidratest kommetest ja egiptlaste pöörastest uskumustest ning tunneb nördimust mõtte peale, et filosoofiks võiks nimetada Traakia Orpheust, inimest, kes häbitult omistas kõiki inimlikke kirgi, ka kõige närusemaid, jumalatele. Selles kaitsekõnelises enesekinnituses on tunda teatud ebakindlust: see teos oli kirjutatud ajajärgul, kui vanad müüdid olid juba kaotamas oma elujõudu või siis moondunud filosoofilisteks spekulatsioonideks, ning poliitiline ja kultuuriline kord olid lagunemas. Selle kultuurilise korra pärijateks pidid saama barbarid, see tähendab kristlased. Me kujutame vahel ette, Spengleri filosoofia või mõne muu “ajaloolise morfoloogia” mõjul, et me elame ise samalaadsel ajajärgul, hukule määratud tsivilisatsiooni viimaste tunnistajatena. Aga kelle poolt hukule määratud? Mitte Jumala, vaid oletatavate “ajalooreeglite” poolt. Tegelikult, ehkki me ei tea mingeid ajalooseadusi, võime neid suvaliselt välja mõelda, ja kui need on välja mõeldud, siis võivad need ka teostuda kui ennustuste täitumine.

Kõiki neid tuntud asju meelde tuletades tahan vaid öelda: võib väita, et samal epohhil kui Euroopa – võib-olla peamiselt tänu Türgi-ohule – jõudis selge teadlikkuseni oma kultuurilisest identiteedist, pani see ka kahtluse alla oma väärtused ja lükkas liikuma lakkamatu kriitikatulva, mis pidi saama nii selle jõu, kui ka erinevate nõrkuste ja selle haavatavuse allikaks.

See oskus endas kahelda, oskus loobuda – mitte küll ilma vastupanuta – enesekindlusest ja enesega rahulolust on Euroopa vaimujõu allikas; sellest sündis püüdlus välja murda omaenda “etnotsentristlikust” suletusest. See oskus määratles meie kultuuri, defineeris selle kordumatu väärtuse. Lõpptulemusena võib öelda, et Euroopa kultuuriidentiteet leiab kinnituse keeldumises omaks võtta mingit lõplikku identiteeti, see aga tähendab ebakindlust ja rahutust. Ja ehkki on tõsi, et kõik teadused, nii loodus- kui humanitaarteadused, kas siis sündisid Euroopa kultuuri rüpes või siis jõudsid siin küpsuseni (suhtelises mõistes loomulikult, küpsuseni tänasest perspektiivist vaadatuna), siis on nende hulgas üks, mida võib pidada par excellence euroopalikuks teaduseks, juba selle sisu poolest; selleks on nimelt antropoloogia.

Antropoloogilt eeldatakse oma normide, hinnangute ning mentaalsete, moraalsete ja esteetiliste harjumuste kõrvalejätmist, et asetada ennast teise positsioonile nii hästi kui võimalik ja omaks võtta selle tajumisviis (ma pean silmas tänapäevast antropoloogiat, mitte Frazerit või Morganit). Ehkki keegi ei või pretendeerida selles vallas täielikule edule, ehkki totaalne õnnestumine eeldaks epistemoloogiliselt võimatut olukorda – tuleks olla täienisti uuritava objekti nahas ning samal ajal säilitada distants ja teadlase objektiivsus – ei ole pingutus ometigi tühja läinud. Ei ole võimalik täielikult olla vaatleja positsioonil, kes vaatleb iseennast väljastpoolt, aga seda võib saavutada osaliselt. Näib enesestmõistetav, et antropoloog suudaks mõista metslast täiuslikult üksnes siis, kui ta ise muutuks metslaseks, seega lakkaks olemast antropoloog. Võib oma hinnangud kõrvale heita, aga juba sel kõrvaleheitmise aktil on kultuurilised juured; see on loobumise akt, mis on sooritatav üksnes sellise kultuuri sees, mis suutis võtta ette pingutuse teise mõistmiseks, sest oli õppinud iseendas kahtlema.

Seepärast ei põhine antropoloogi olukord tegelikult oma hinnangu eiramisel; tema suhtumine tugineb veendumusele, et normatiivsetest eelarvamustest vabastatud kirjeldus ja analüüs on rohkem väärt kui üleolekutunne või fanatism. Väärtushinnanguid ei saa päriselt hüljata. See, mida me nimetama teaduse vaimuks, on kultuuriline positsioon, mis on seotud eriti just Lääne tsivilisatsiooni ja selle väärtushierarhiaga. Meil on õigus kaitsta ja kuulutada sallivuse ja kriitilisuse ideed, ent meil ei ole õigust arvata, et need on “neutraalsed” ideed, nimelt vabad normatiivsetest eeldustest. Kas ma kelgin kuulumisega tsivilisatsiooni, mis on absoluutselt kõrgem kui kõik teised, või vastupidi, ülistan head metslast, või ka ütlen, et “kõik kultuurid on võrdsed”, võtan sellega teatud seisukoha, väljendan väärtusi ega saa seda vältida. See ei tähenda, et on ükskõik, millise seisukoha ma võtan; võttes ühe, mõistan hukka või hülgan teised, ei ole aga võimalik, et ma ei võta ühtegi kas või implicite hetkel, kui ma annan endale aru, et teised tsivilisatsioonid eksisteerivad.

Kui kaks esimest siin nimetatud seisukohtadest on piisavalt selged, siis kolmas – kõik kultuurid on võrdsed – nõuab lisaselgitusi. See on väljaütlemine, mis otseses tähenduses juhib, nagu tundub, vastuoludeni ja langeb antinoomiasse, mis on analoogiline järjekindla skeptitsismi antinoomiaga.

Vastavalt sõna “kultuur” tavakasutamisega hõlmab see kõiki inimese käitumise vorme: tavasid, rituaale ja uskumusi, kunstilist eneseväljendust, tehnoloogiat, haridussüsteemi, õiguskorda, nende erinevate valdkondade universaliseerimine allub ilmselgele astendusele: alustades keelest, mille universaalsus on kõige väiksem, ja lõpetades matemaatikaga, mille potentsiaalne ja tegelik universaalsus on kõige vaieldamatum. Kui öelda, et “kõik kultuurid on võrdsed”, siis peetakse silmas arvatavasti erilisi valdkondi, mis ei ole universaalsed; eriti peetakse silmas kunsti, kusjuures ütluse mõte näib olevat selles, et ei ole mingeid kultuuriüleseid, transtsendentaalseid norme, et anda esteetilisi hinnanguid ja võrrelda eri kunstivormide väärtust.

Ent ka intellektuaalses valdkonnas ja moraalis ei saa viidata mingite transtsendentaalsete reeglite olemasolule. Kui eksisteerivad mingid ajalooülesed reeglid, see tähendab sellised, mis kehtivad kõigis tuntud kultuurides – nagu kahevalentsuse printsiip loogikas ja verepilastuse keeld – siis ei ole see ometi tõend, et need reeglid on kehtivad transtsendentaalses tähenduses.

Ent pangem tähele erinevust põhimõtte “kõik kultuurid on võrdsed” kasutamisega ühelt poolt kunstiloome ja teiselt poolt moraali-, õigus- ja intellektuaalsete reeglite kontekstis. Kunstivaldkonnas on sallivus meile kerge tulema, kas siis sellepärast, et oleme ükskõiksed, või siis seepärast, et me ei näe mingit loogilist viga erinevate esteetiliste kriteeriumite vastasseisus. Meile meeldib isegi ette kujutada, universaalsusest ahvatletuna, et me oskame osaleda kõigi kultuuride esteetikatajus, näiteks justkui suudaksime tajuda Jaapani maalikunsti sama hästi kui Euroopa barokk-kunsti teoseid, nagu oskaksime tegelikult osaleda selle kunsti vastuvõtus, osalemata tolle tsivilisatsiooni rituaalides ja keeles ning isegi neid tundmata.

Ent see on universalismiillusioonidest kõige süütum. Selle illusiooni tekitatud segadus muutub ähvardavaks valdkondades, mis otseselt juhivad meie käitumist, seega religioonis, moraalis, õiguses ja intellektuaalsetes reeglites. Siin oleme silmitsi erinevustega, mis sünnitavad vastuolusid, oleme silmitsi põrkuvate normidega, mis ei saa koos eksisteerida vastastikuse ükskõiksusega, neid ei saa panna üksteise kõrvale kui eri tsivilisatsioonidest pärit muuseumieksponaate. Kui ütlus “kõik kultuurid on võrdsed” peaks tähendama mitte ainult, et inimesed elasid ja elavad erinevate traditsioonidega ja rahuldavad nende kaudu oma vajadusi, võib see tähendada üht kolmest. Seda öeldes tahetakse mõista anda, et ma elan ise erilises kultuuris ja teised ei lähe mulle korda, või et ei ole absoluutseid, ajalooüleseid standardeid, et mingit kultuuri hukka mõista, või et vastupidi, sellised standardid on olemas ja nende standardite kohaselt kõik omavahel kokkusobimatud reeglid on sama paikapidavad. Kuna see viimane seisukoht on võimatu, sest eeldab nõustumist end vastastikku välistavate reeglitega, siis esimesest saab võib-olla järjekindlalt kinni pidada, aga selle seisukoha väljendamise viis on eksitav; kui ma kasutan kõnealust vormelit selles tähenduses, siis ei taha ma tegelikult öelda, et kõik kultuurid on võrdsed, vaid et ma suhtun kõigisse teistesse kultuuridesse ükskõikselt ja olen rahul oma jaoga. Teine versioon on aga tõepoolest tähelepanu väärt, kuna see on üsna levinud, aga võib väita, et sellest ei saa järjekindlalt kinni hoida.

On küll argumente väite poolt, et – jättes kõrvale ilmutatud tõed – kõiki väärtussüsteeme, kuni need on sisemiselt kooskõlas, saab kaitsta loogilise ja empiirilise kriitika eest; ei ole võimalik tõestada – selle sõna õiges tähenduses – et religioosne sallivus on tegelikult parem kui režiim, kus inimesi mõistetakse surma oma laste ristimise eest, et võrdsus seaduse ees on parem süsteemist, mis annab teatud ühiskonnakastidele privileege, et vabadus on parem kui despotism jne; pole mõtet öelda, et asi on ilmselge, ilmselgus on ka kultuuriliselt määratletud, ja sellele viidates satume surnud ringi. Sellistes küsimustes ei ole võimalik hoiduda eelistustest, ükskõik, kas neid saab või siis ei saa põhjendada. Kes ka Euroopas ei ütleks, et kõik kultuurid on võrdsed, ei taha, et tal raiutaks käsi maha maksupettuse eest või et teda avalikult piitsutataks – või kui ta on naine, et kividega surnuks loobitaks seksuaalsuhte eest mehega, kes ei ole tema seaduslik abikaasa. Sellisel juhul ütlus, et niisugune on koraani seadus ja tuleb austada teisi traditsioone, tähendab sedasama, kui öelda: “meie juures oleks see kohutav, aga nendele metslastele käib küll”; nii ei väljenda me tegelikult austust, vaid hoopis põlgust, ja lause “kõik kultuurid on võrdsed”, ei sobi vähimalgi määral sellist seisukohta kirjeldama.

Kui me tahame püsida oma kultuuris, ja samal ajal säilitada respekti teiste kultuuride vastu, siis langeme kohe eelmainitud skeptitsismi antinoomiasse. Me kinnitame oma kuulumist Euroopa kultuuri oskusega säilitada iseenda suhtes kriitilist distantsi, oma võimega vaadata end võõraste silmadega, sellega, et hindame tolerantsust avalikus elus, skeptilisusega intellektuaalses töös ning vajadust vastandada kõiki võimalikke seisukohti nii kohtupraktikas kui teaduses, lühidalt, läbi selle, et me oleme ebakindluse lagedal väljal. Seda kõike tunnistades kuulutame ühtlasi – ükskõik, kas explicite või vaikides –, et kultuur, mis on suutnud neid ideid vitaalselt väljendada, on kõrgem kultuur. Me peame end barbariteks, kui käitume fanaatiliselt, kui kaitseme oma erilisust sel määral, et meil pole tahtmist kaaluda teiste seisukohti, kui me ei oska iseendis kahelda: selle tulemusena peaksime pidama barbariteks kõiki neid, kes niisamuti on oma erilisuse vangis, teise traditsiooni fanaatikuid. Ei saa olla sel määral skeptik, et mitte märgata skeptitsismi ja fanatismi erinevust; see tähendaks nii suur skeptik olemist, et enam ei olekski skeptik.

Skeptitsismi paradoks oli tuntud loomulikult juba antiikajal; oli ka ettepanek selle radikaalseks kummutamiseks: järjekindel skeptik peaks vaikima, ta ei saa kuulutada skeptitsismi ilma seda sama ajal reetmata.

See lahendus on kindlasti võimalik, aga diskussiooni pidamiseks see ei sobi, sest hetkest, kui hakkame selle üle diskuteerima, langeme samasse pragmaatilisse antinoomiasse, millest just püüdsime hoiduda. Võib uskuda, et täiuslikult järjekindel skeptik peaks vaikima ja seetõttu ei saa me kunagi teada suurte skeptikute nimesid, sest need ei öelnud kunagi midagi. Aga nii kui suu lahti teeme, oleme sundseisus.

Kultuuriuniversalism põrkub just samasugustele raskustele. See räägib endale vastu, kui on sel määral üllas, et ignoreerib universalismi ja erilisuse erinevust, sallivuse ja sallimatuse erinevust, iseenda ja barbari erinevust; ta räägib endale vastu, kui ei taha alluda barbaarsuse ahvatlustele, aga annab teistele õiguse olla barbarid.

Minu meelest oleks seetõttu kõige õigem ebajärjekindel skeptitsism ja ebajärjekindel universalism, nimelt selline, mis väldib antinoomiat sellega, et ei laiene piiri taha, kus vahe tema ja barbari vahel muutub häguseks.

Selles kontekstis öelduna tähendab see Euroopa kultuuri kõrguse tunnistamist – nimelt kui kultuuri, mis on tekitanud ja osanud säilitada kahtlemise omaenda normides. Ma usun seega, et on olulisi põhjusi selles tähenduses eurotsentrismi vaimu hoida. Ja see eeldab usku, et mõned sellele kultuurile omased väärtused – nimelt selle enesekriitilised oskused – mitte üksnes ei vääri kaitsmist, vaid neid peaks ka levitama ning samas ei saa neid definitsiooni kohaselt propageerida jõuga – ehk teisisõnu, universalism tekitab iseenda halvatuse, kui ei pea end just selles mõttes universaalseks programmiks, see tähendab et üleüldiseks levitamiseks sobilikuks.

Nendes arutlustes ei ole asi mõistelistes mängudes. Euroopa on totaalse barbaarsuse surve all, mida võimendavad veelgi Lääne kahtlused omaenda kultuurilises identiteedis, nõrgenenud tahe kinnitada end kui universaalset kultuuri.

Uskuda euroopaliku kultuuri universaalsusesse ei tähenda üldse mitte kuulutada ühetaolise maailma ideaali, kus meil on sama maitsemeel, samad uskumused (või õigemini, pole mingeid uskumusi), sama elustiil, või viimaks ka üks ühine keel. Asi on hoopis vastupidi, vaja oleks valikuliselt n-ö propageerida väärtusi, mida ma rõhutasin ja mis olid Euroopa kogu vaimusuuruse allikaks. Seda on muidugi lihtne öelda. Kultuurilised mõjutused toimivad oma valikureeglite järgi, mida on peaaegu võimatu kontrollida. Esimene asi, mida muu maailm ootab euroopalikult kultuurilt, on militaartehnika, viimaste hulgas aga – kodanikuvabadused, demokraatlikud institutsioonid, intellektuaalsed normid. Lääne tehnoloogiline ekspansioon tähendab samas kümnete väikeste kultuuride ja keelte väljasuremist ning see on protsess, mille üle ei ole tõesti põhjust rõõmu tunda. Ei ole midagi rõõmustavat ka selles, et suure indoeuroopa keelte perekonna keldi oks närbub, ja nagu tundub, pöördumatult, hoolimata kõigist pingutustest seda protsessi peatada. Vanad ja suured kultuurid osutavad loomulikult vastupanu, ent keegi ei oska ette näha, millega lõpeb nende ümberkujunemine Lääne mõjul, sest seda mõju on olnud märgatavalt tunda alles paarkümmend aastat. Isegi vanade kultuuride keeled, nagu araabia ja hindi, teevad euroopa keeltele ruumi kaasaegsete teaduste õpetamisel, mitte seetõttu, selge see, et ei suudaks sammu pidada teaduse arenguga, asi on lihtsalt kiiruses ja konkurentsis. Hale vaatepilt, aga selle parandamiseks ei saa peaaegu midagi teha. Kui meie saatuseks oli hävitada maailma eripalgelisus “planetaarse” tsivilisatsiooni nimel, siis ei saaks see arvatavasti teostuda teisiti kui traditsioonide järjepidevuse katkemisena, mis tooks endaga kaasa surmaohu mitte üksnes igale tsivilisatsioonile eraldi, vaid ka inimtsivilisatsioonile tervikuna.

Selline tsitaat: “Meie järeltulijad ei ole enam lihtsalt Lääne inimesed nagu meie. Nad on Konfutsiuse ja Laozi järeltulijad samamoodi nagu Sokratese, Platoni ja Plotinose järeltulijad; Buddha järeltulijad samamoodi nagu Deutero Jesaja ja Jeesus Kristuse järeltulijad; Zarathustra ja Muhamedi järeltulijad samamoodi kui Eelija ja Eliisa, samuti Peetruse ja Pauluse omad, Shankara ja Ramanuja järeltulijad samamoodi nagu Clemensi ja Origenese järeltulijad, Kapadookia kirikuisade järeltulijad samamoodi nagu Aurelius Augustinuse ja Umbria Benedictuse omad: Ibn Khaldūni järeltulijad samamoodi kui Bossuet’ omad; ja kui sumbata poliitikarabas, siis Lenini ja Gandhi ja Sun Zhongshani järeltulijad samamoodi kui Cromwelli ja George Washingtoni ja Mazzini järeltulijad.”

See optimistlik ennustus (vähemalt kavatsuse poolest optimistlik) on kirja pandud 1947. aastal ja selle autoriks on Arnold Toynbee (“Civilisation on Trial”, New York 1948, lk 90). See väljendab radikaalselt ühtsustatud maailma ideaali ning tekitab hulganisti kahtlusi, isegi kui nõustume Toynbee kriitikaga Spengleri spekulatsioonide vastu ajaloolistest tsüklitest. Mida peaks see tähendama – olla kõigi nimetatud prohvetite, filosoofide ja poliitikute “järeltulija”? Triviaalses plaanis oleme me ju nagunii nende järeltulijad selles mõttes, et me elame maailmas, mille vormimisse nad kõik oma panuse andsid, ent on siiski ilmselge, et siin on juttu “järeltulijast” palju tugevamas tähenduses, ideede jätkajana. Aga et meie järglased oleksid “järeltulijad” selles tähenduses, tuleb eeldada, et kõik, mis põhjustab nende inimeste väärtuste ja ideaalide tänase vastastikuse kokkusobimatuse, kaotab tähenduse; siis aga, selle asemel et meil oleksid kõik need vaimsed eelkäijad, ei ole meil ühtegi.

Võib ette kujutada, et katoliiklaste ja protestantide vahe kaob, ent siis ei oleks Bossuet ja Cromwell mitte meie järeltulijate poolt lepitatud, vaid et tähenduse kaotaks see, mis oli nende jaoks olemuslik, nii ei ole sellel “pärimisel” ka mingit tajutavat mõtet. Samamoodi on raske endale ette kujutada, mil kombel keegi, kes peab tähtsaks vaimset vabadust, saaks kunagi end pidada Lenini ja Muhamedi pärijaks; võib endale ette kujutada, et vabaduse küsimus kaotab tulevikus üldse oma kaalu, et mingi tulevikuühiskond on täiuslikult totalitaarne ja sel kujul oma alamate poolt aktsepteeritud, ent siis ollakse tegelikult Lenini, mitte George Washingtoni pärandi kandjad. Lühidalt, kujutades endale ette, et meie lapselapsed ühendavad kõik need vastandlikud traditsioonid harmooniliseks tervikuks, et nad on ühtaegu panteistid, deistid ja ateistid, liberaalid ja totalitarismi jüngrid, vägivalla pooldajad ja vägivalla vastased, see tähendab ehitada kujutluses maailma, mis ei ületa mitte üksnes meie kujutlusvõime piire ja meie ennustusvõimeid, vaid selles pole enam ka mingit elujõulist traditsiooni; see tähendab, et nad on barbarid selle sõna täpses tähenduses.

Veelkord – minu eesmärk siin ei ole mõistetega žongleerimine. Me kõik teame, et me seisame silmitsi vägevate kultuurijõududega, mis juhivad meid ühtsusesse, barbaarsesse ühtsusesse, mis põhineb traditsioonide unustamisel. Üks nendest on sovettide totalitaarne barbaarsus, mis üritab – küll märgatava, aga õnneks kahaneva eduga – rakendada kõik vaimsed jõud riigi teenistusse ning riigistada kõike – kaasa arvatud inimesed, ajalooline mälu, moraalne teadvus, uudishimu, kunst ja teadus –, ja mis manipuleerib traditsioonidega, neid lõikudes, moondades ja võltsides vastavalt riigi hetkevajadustele. Teiseks jõuks on Euroopa päritolu tehnoloogiavaim, sündinud teaduse enneolematust edukäigust – kaasa arvatud võitlus vaesuse, haiguste ja kannatustega – ja mis, uhke oma erakordsete saavutuste üle, suutis külvata meie meeltesse kahtluse nende traditsioonide paikapidavuses ja vajaduses, millest teaduse ja tehnika võidukäigus pole mingit kasu või siis on nende kasu tühine; selle vaimu hävitav töö ilmneb muu hulgas ajalooteaduste ja klassikaliste keelte õpetamise vähendamises kogu maailmas. Liigne on lisada, et need jõud ei tegutse ilma vastupanuta ja teatud vastupanu tugevnemist on viimastel aastatel märgata, samamoodi kui religioosse traditsiooni osalist taassündi, isegi kui see võtab vahel barbaarseid või veidraid vorme.

Ei ole põhjust arvata, et need on surmaohud ja et meie tsivilisatsiooni on tabanud ravimatu tõbi. Hoolimata kõigist lüüasaamistest, hoolimata kogu pärismaise barbaarsuse massist, millega sel tsivilisatsioonil on tulnud ja tuleb veel rinda pista, ei ole see kaotanud oma haaret. Ei ole kindlasti vähetähtis ka fakt, et juba nii palju selle tsivilisatsiooni juhtivaid ideid on maailmas verbaalselt omaks võetud, et selle institutsionaalseid vorme jäljendatakse sõnades, et türanniad kannavad hoolt, et kasutada euroopalikke silte ja fraseoloogiat. Isegi naljakalt kobavad püüded paista euroopalikuna, end ehtida läänelike kostüümidega, annavad tunnistust, et kuigi barbaarsus ei ole alistatud, siis häbi olla barbar on levinud laialt, ja kes häbeneb oma barbaarsust, see on juba pooleldi alistatud, isegi kui teine pool paneb ägedalt vastu.

/---/