Ulmekirjanik Stanisław Lem ja filosoof Leszek Kołakowski on Eestiski üsna hästi tuntud poola kirjamehed (tõsi, nende lugejate ringid vististi eriti ei kattu). Lemilt on eesti keelde tõlgitud mitu romaani ja hulk jutte (selle aasta alguses ilmusid “Robotite muinasjutud”), aga palju tõlkimisväärset on alles oma järge ootamas. Tema teoste järgi on tehtud mitmeid filme, Tallinnfilmiski valmis nt “Navigaator Pirx” Lemi jutustuse “Juurdlus” ainetel. Nooruses sai Lemi teoseid ja ka muid ulmekaid päris palju loetud, nüüd enam mitte. Head ulmefilmi – sellist, kus on puudutatud ka metafüüsilisi fundamentaalseid küsimusi – vaatan endiselt meeleldi, aga häid ulmefilme tehakse vähe, kui aastas üks, on isegi hästi (nt Ridley Scotti “Prometheus” või Christopher Nolani “Interstellar”).
Kołakowskilt on eesti keeles ilmunud koguni 7 raamatut, mis annavad poola filosoofi maailmapildist juba üsna hea (aga mitte veel ammendava) ülevaate. Olulisel kohal on Kołakowski loomingus religioonialane triptühhon “Müüdi kohalolu”, “Religioon” ja “Horror metaphysicus”, mis kõik eesti keeles olemas.
Ehkki Lem oskas juba 1950–1960. aastatel üsna tabavalt ette näha tehnoloogia arengut, ei arvanud ta, et see inimkonnale mingit erilist õnne tooks, ja selles suhtes on ta kindlasti üsna pessimistlik kirjanik. Ka Kołakowski on oma maailmavaatelt pessimist, Zbigniew Mentzel küsis oma mammutintervjuus “Huvitav aeg, rahutu aeg” (Czas ciekawy, czas niespokojny, 2007, 2 köidet) Kołakowskilt, kas tema filosoofilises mõtlemises on midagi, mis toob lohutust. Kolakowski vastas: “Ei, ei ole. Sest ma ei arva, et maailm on lõbus paik või et siis läheks järjest lõbusamaks. Ja ma ei tea, millega saaksin mina põhjustada, et maailm oleks lõbus paik. See ei ole seda ja punkt. Tõelist lohutust võib pakkuda üksnes religioosne perspektiiv.”
Juudi päritolu Stanisław Lemi kasvatati katoliiklasena, aga hiljem sai temast ateist, n-ö moraalsetel põhjustel. Intervjuus Peter Engelile ütleb ta: “Maailm tundus mulle kokku panduna niivõrd valulikul viisil, et ma eelistan uskuda, et see pole loodud ... tahtlikult.”
Leszek Kołakowski kasvas vasakpoolsest vabamõtlejast isa käe all, kes küll oma vaateid pojale peale ei surunud. Sõjajärgsel ajal sai Leszekist marksist ning ta kritiseeris kirikut ja religiooni, aga see periood jäi õnneks lühikeseks (tuleb mainida, et sõjajärgsel ajal oli marksism paljude poola intellektuaalide sõiduveeks – mitte, et neid oleks vaimustanud nõukogude mudel, lihtsalt loodeti mingile poolalikule sotsialismile). Hiljem kujunes Kołakowskist aga marksismi üks mõjukamaid kriitikuid (Kluge preemia määrati talle kui “filosoofile, kes kukutas kommunismi”). Kardinaalset muutust Kołakowski mõttemaailmas näitasid 1965. aastal kirjutatud essee “Jeesus Kristus – prohvet ja reformaator” (eesti keeles rmt-s “Naeruvääristatud Jeesus”, HLK 2017) ja 1966. aastal kirjutatud “Müüdi kohalolu” (rmt-s “Müüdi kohalolu”, HLK 2020).
Lemi kui mõtleja kõige olulisem teos on kahtlemata 1964. aastal ilmunud tulevikunägemus “Summa technologiae” (pretensioonikas pealkiri viitab teadagi Aquino Thomase suurteosele “Summa theologiae”).
Saatuse tahtel oli just filosoof Leszek Kołakowski see, kes retsenseeris Lemi “Summa’t”. Ma ei hakka oma tagasihoidlikus kirjatükis lahkama kõiki probleeme, mida Kołakowski ajakirjas Twórczość ilmunud arvustuses puudutas, võtan ette vaid selle, mis poola filosoofi kõige enam ärritas. Ning selleks oli “Summa” viimane peatükk “Kunst ja tehnoloogia”.
Lem väitis selles peatükis, et teaduse areng, eelkõige kaasaegse psühholoogia ja neurofüsioloogia küberneetiline areng põhjustab kirjanduse toitepinnaseks oleva “inimese saladuse” kadumise. Kuna inimese kõiki pealtnäha irratsionaalseid käitumisi saab seletada teaduslikes kategooriates, siis kaotab romaanide kirjutamine oma mõtte. Lugedes “Kuritööd ja karistust” peame igavusest haigutama, sest Dostojevski ei oska meile öelda, kuidas Raskolnikovi neuronites toimuvad protsessid sundisid teda liigkasuvõtjat tapma, aga tänapäevane teadus oskab seda ratsionaalselt seletada. (Muuseas, Lem suhtus äärmiselt negatiivselt Tarkovski “Solarisesse” ning ütles, et režissöör ei ole linale toonud mitte tema romaani, vaid “Kuritöö ja karistuse”.)
Kołakowski oma arvustuses pidas “Kunsti ja tehnoloogia” peatükki küberneetiliseks eufooriaks ning Lem oli tema jaoks stsientistliku tehnokraatia väljapaistev ideoloog, see tähendab selline mõtleja, kelle arvates ei ole sellist inimese probleemi, mida ei saaks lahendada tehnoloogiliste vahendite abil, ja kelle arvates saab sel kombel ka kõik metafüüsilised probleemid vaevata kõrvale lükata. Kirjanduse kohta vastas ta Lemile: “Kirjanduse toitepinnaseks ei ole saladus. Kirjanduse toitepinnaseks on inimese vaevade ja kannatuste hämmastamapanev ohtrus.”
Lem reageeris valulikult Kołakowski kriitikale ning nii sai alguse mitukümmend aastat kestnud poleemika, mida on nimetatud ka Lemi ja Kołakowski neljakümneaastaseks sõjaks. Ning selles oli Lem palju salvavam kui vastaspool. Paljudes hilisemates esseedes ja intervjuudes saatis ta Kołakowski poole mürginooli, näiteks kirjutas 2001. aastal, et nende dialoog on ammu muutunud võimatuks juba seepärast, et Kołakowski on... hakanud uskuma Jumalasse. “Ta viibib ju Spinoza, erinevate müstikute maailmas ja tal on oma tõlgendus kristlusest, mis ei huvita mind ei tema ega ka kellegi teise interpretatsioonis.”
Loomulikult ei olnud Kołakowski mingi tehnoloogia ja masinate vastane. 1965. aastal küsis ajaleht Sztandar Młodych temalt, et kas südamepõhjas ei ole iga humanitaar masinate vastane. Kołakowski vastas: “Ei, üldse mitte. Ma kasutan meeleldi igat mugavust, mida tehnoloogia pakub. Mul ei ole mingit tahtmist pageda primitiivsesse ellu, põgeneda tsivilisatsiooni eest. [---] Humanitaarid ei ole suuremas osas tehnika arengu vastu, küll aga teevad neid murelikuks mõningad nähtused inimpsühholoogias, mis nende protsessidega kaasas käivad.” Muuseas, ehk kõige sugestiivsemalt on Mõistuse sajandil alguse saanud protsesside üle muret väljendanud Nobeli 1980. aasta kirjanduspreemia laureaat Czesław Miłosz oma ühes tähtsaimas teoses “Ulro maa”.
Ehkki Lem ei tunnistanud kunagi Kołakowski kriitika paikapidavust, jättis ta peatüki “Kunst ja tehnoloogia” välja “Summa technologiae” kõigist järgmistest trükkidest. Ja ma loodan – lugeja ja tõlkijana –, et Raskolnikovi neuronite protsess jääbki teadusliku äraseletuseta.
Stanisław Lem ja Leszek Kołakowski