Hendrik
Lindepuu
Kirjastus

Sõnalise ürgisamaa igatsus

HEDI ROSMA: Mul on väga hea meel, et sa selle intervjuuga nõus olid. Mind hoiatati, et sa võid olla äärmiselt tagasihoidlik. Vastab see tõele?

HENDRIK LINDEPUU: Sa suutsid kohe esimese küsimusega mind kimbatusse ajada. Kui tagasihoidlikkus on voorus (ja seda see kindlasti on), siis poleks ju eriti vooruslik (ehk siis tagasihoidlik) vastata, et jah, olen tagasihoidlik. Pigem siiski mitte, kui tagasihoidlikkuse all ei peeta silmas tõika, et varjan end poola kirjanduse taha. Aga ma varjan ju end üsna silmatorkaval moel, nii tuleb pigem tõdeda, et tagasihoidlikkus ei ole kindlasti minu kõige suurem voorus.

H. R.: Milliseid omadusi sa ise inimese juures kõige väärtuslikumaks pead?

H. L.: Eks need voorused, mida me inimeste juures hindame, sõltu mõneti meie suhtest selle inimesega (kas on tegemist abikaasaga, töökaaslasega, sõbraga jne.). Aga kui üldisemalt rääkida, siis hindan pühendumist, sellist kainemõistuslikku, mitte fanaatilist. Ja muidugi arvan ma, et kõige suurem jõud siin ilmas on tahtejõud.

H. R.: Aga Jumal?

H. L.: Ma pidasin silmas ikka nõrku inimesi.

H. R.: Täpsusta.

H. L.: Inimene ei saa endale Jumala armu võtta, Jumal saab seda talle anda. Kuidas see käib, selle üle vaidlevad teoloogid. Jätaks nii keerulised küsimused praegu kõrvale. Aga tahtejõudu saab inimene ise võtta, ta saab seda kasvatada.

H. R.: Olen kusagilt lugenud, et Andrzej Wajda on suuresti süüdi sinu huvis poola kultuuri vastu. Ehk räägiksid, kuidas sa oma suure kire juurde jõudsid?

H. L.: Jah, Wajda film „Tuhk” on mu esimene mällusööbinud kokkupuude poola kultuuriga. Seda näidati Eesti televisioonis 1973. aastal, mingil suvisel hilisõhtul, hoiatusega, et film on keelatud alla 16-aastastele (olin tollal 14-aastane). Żeromski romaani järgi tehtud filmi tegevus toimub Napoleoni sõdade ajal, mängisid Poola tippnäitlejad (Daniel Olbrychski, Jan Nowicki, Beata Tyszkiewicz jt.). See film oli mu meelest nii mõjuv, et mäletan seda esimest vaatamiskorda lausa detailselt. Hiljem lugesin Sienkiewiczi „Ristirüütleid”, puurisin läbi ka tema esimese Eesti Vabariigi ajal tõlgitud triloogia („Tule ja mõõgaga”, „Uputus” ja „Pan Wolodyjowski”), aga toonane tõlge on nii kohmakas, et seda saab lugeda vaid tahtejõu toel. Pigem avaldasid mõju Jerzy Hoffmani filmid, eriti „Uputus”.

Kui ma osalesin 1980. aastate algul Teatriliidu ja „Teater. Muusika. Kino” teatri- ja filmikriitika seminaril, siis sai järjest selgemaks, et poola teater ja filmikunst on midagi eriomast. 1984. aasta märtsis ostsin Tallinna raamatu­antikvariaadist poola keele õpiku Mówimy po polsku, kolme aasta pärast hakkasin tõlkima.

H. R.: Oled sa hiljem analüüsinud, miks Wajda „Tuhk” sulle tol hetkel nii erakordset mõju avaldas?

H. L.: Ma ei ole eriti analüüsija tüüp, pigem võtan asju emotsionaalselt. Kui nüüd tagantjärele mõelda, siis kindlasti võlus peategelast mänginud Daniel Olbrychski šlahtalik uljus (seesama mõjus ka „Uputuses” Olbrychski mängitud pan Kmicici juures) ja arvatavasti mingi filmis hõljunud erootilisus (ju ma olin ka Helenat mänginud Pola Raksasse armunud). Emotsionaalselt raputas see film mind läbi, olin mitu nädalat selle mõju all.

H. R.: Töötasid 1980. aastatel päris pikalt Viljandi tuletõrjes. Muutis see kuidagi sinu ellusuhtumist või maailmanägemise viisi?

H. L.: Läksin Viljandi Kutselise Tuletõrje Malevasse tööle 1979. aasta sügisel, peale sõjaväge (olin kaks aastat Koola poolsaarel). Tollal olin endale selgeks teinud, et minu tee on iseõppija tee, peale selle olin paras vastaline ja kaak, kel oli mitmeid sekeldusi miilitsaga; käia koolis ja alluda mingitele kommunistliku ühiskonna raamidele tundus minu jaoks ahistav. Raadiojaama „Vaba Euroopa” ja „Ameerika Häält” hakkasin regulaarselt kuulama 14-aastasena, komsomoli ei astunud, ehkki meelitati ja ähvardati (olin üsna lahtise peaga, hinded olid head, ähvardatigi siis, et ma ei pääse muidu ülikooli). Aga tulen tagasi tuletõrje-aja juurde. Tööaeg oli just selline, et sobis ennast ise harivale — ööpäev tööl, kolm ööpäeva vaba. Nii tähendas see tuletõrjeperiood aega, kui sai hästi palju loetud. Tundsin päris hästi Viljandi üht tuntumat bibliofiili, kelle käest sain nii Eesti-aegset kui välis-Eesti kirjandust. Tuletõrjes olin pool aastat tõrjujana, seejärel edutati mind kohe vahtkonnaülemaks ning nelja aasta pärast juba operatiivkorrapidajaks ehk siis Viljandi rajooni kustutustööde juhiks. Kui sinna tööle läksin, siis jõlkus seal ka mõningaid joodikuid ja kommuniste, aga varsti õnnestus nendest lahti saada (üks lahtilastud kommunist käis isegi parteikomitees kaebamas). Hiljem olid mehed, kellega koos töötasin, vägagi asjalikud. Nii ongi sellest tuletõrje-ajast ainult head mälestused. Kas see ka minu ellusuhtumist või maailmanägemist kuidagi mõjutas? Arvatavasti ikka, aga tõenäoliselt mõjutasid mind rohkem tekstid, mida lugesin. Ja lugesin ikka hullupööra.

H. R.: Mida kaks aastat Nõukogude sõjaväge sinusugusele individualistile tähendas?

H. L.: Eks see paras põrgu oli, kaasa arvatud üpris armutud kaklused venelastega. Ausalt öeldes läksin sõjaväkke üsna avatud meeltega, uskusin, et venelastega on võimalik dialoog jne. Tegelikkus lõi sellisel naiivsusel kiiresti jalad alt, sõjaväest tulin veendunud antikommunistina, ilma mingite illusioonideta venelaste ja Venemaa suhtes. Muidugi on teoreetiline võimalus, et Venemaal on võimalik demokraatia sellisel kujul, nagu meie seda mõistame, aga ma arvan, et lähema paarikümne aasta jooksul seda ei juhtu. See rahvas on ikka üsna raisus ja väärib oma valitsejaid. Muidugi on venelaste hulgas mõistlikke inimesi, endagi tutvusringis mitu meeldivat venelast, aga midagi pole teha, ajupestud mass prevaleerib. Ja pole harvad ka juhud, kui mõni muidu demokraatlikult meelestatud vene intellektuaal hakkab ühtäkki šovinistlikku vahtu suust välja ajama.

H. R.: Jõudsimegi otsapidi tänasesse päeva… Kuidas sulle tundub, on sellele tõvele üldse mingit vastumürki?

H. L.: Kui see oleks olemas, siis oleks seda kasutatud.

H. R.: Nii et olukord on üsna lootusetu?

H. L.: Oh ei, lootus sureb ikka viimasena, siis kui terve maakera on üksainus kõle kõrb.

H. R.: Nägid sa Koola poolsaarel virmalisi ja polaarrebaseid ka?

H. L.: Virmalisi nägin, polaarrebaseid mitte. Küll aga nägin palju lagastatud loodust — Montšegorski ümbrus oli üsnagi surnud (niklitehaste saaste tõttu). Üldse käis üleüldine varastamine ja raiskamine. Ehitasime Kirovski juures Hibiinides aatomivarjendit, mida kattis kahemeetrine betoon, selle vahel mitu kihti bituumenit. Kui vihma sadas, siis tilkus see läbi — tsement oli kõik ära varastatud. Meie rooduülem (leedulane), ütles, et Venemaa on kõige rikkam riik — 60 aastat on juba loodusvarasid raisatud ja ikka otsa ei saa.

H. R.: Üheksakümnendate alguses töötasid viis aastat Helsingis raamatu­kogudes. Kuidas sa Soome sattusid?

H. L.: Soome läksin 1991. aasta märtsis koos oma abikaasa Rainega, kes kandis siis meie esimest last. Minu ema on ingeri-soomlane, see tegigi võimalikuks ümberasumise. Soome sai kolitud just selle ilmaletuleva lapse pärast — parajasti oli Eestis ju materiaalselt üsna hädine olukord (kui pehmelt väljenduda). Algul arvasime, et läheme ehk vaid aastaks, aga lõpuks sai sellest aastast teine, kolmas ja lõpuks ka kuues. Kaks ja pool aastat elasime Lapimaal, Rovaniemis (mu õde elas seal ees), hiljem nn. Suur-Helsingis, Espoos. Töötasin tõesti mitmes raamatukogus — Rovaniemi maakonna keskraamatukogus, Helsingi Teatriakadeemia raamatukogus ja lõpuks Helsingi Ülikooli slaavi raamatukogus. Soome aeg tähendas jälle lugemist — soome keeles oli ju palju sellist kirjandust, mida Eestis polnud. Espoos elades hakkasin kohe kasutama ka Helsingi Ülikooli slaavi raamatukogu, kus oli üsna suur valik Poola kirjandust ja ajakirjandust. Soome aeg tähendas ka intensiivset filmide vaatamist, selle kõige sisseahmimist, mis oli Nõukogude Eestis olnud kättesaamatu.

H. R.: Jääb mulje, et oled oma valikud väga teadlikult teinud, kiirustamata, kuid kindlalt eesmärgi poole liikudes. See peab tähendama, et oled võimeline süstemaatiliselt väga palju tööd tegema. Mis su vaimu värskena hoiab, sulle jõudu ja kindlust annab?

H. L.: Ma tegelikult ei mõtle elust eesmärgipõhiselt (inimese elu eesmärk saab ju olla üksnes surm), pigem mõtlen elust protsessipõhiselt. Tunda rõõmu igast tõlgitud lausest, igast tõlgitud värsireast — vaid nii on võimalik tõlkida väsimata. Ja mis siin salata — Jumal on andnud mulle tohutu töövõime ning oleks patt seda raisku lasta. Tõsiselt tõlkimistsükli sees olles magan ööpäevas maksimaalselt 5—6 tundi, 12—14-tunnised tõlkimispäevad on tavalised. Palju jõudu on eriti viimastel aastatel andnud tõeline kirjandustitaan Czesław Miłosz — nii oma loomingu kui isikuga, töölaua ees seinal on tema suur foto. Vahel, kui olen veidi väsinud, tõstan pilgu Miłoszile, vaatame veidi tõtt ja… tõlgin edasi.

Jõudu ja kindlust annab just niisugune suhtumine elusse ja maailma, nagu seda väljendab Miłosz oma luuletuses „Kingitus”:

Päev nii õnnelik.

Udu hajus varakult, töötasin aias.

Koolibrid kuslapuu õitel.

Maa peal polnud ühtegi asja, mida oleksin tahtnud endale.

Ma ei tundnud kedagi, keda kadestada.

Olin unustanud kõik, mis minuga halba oli juhtunud.

Ma ei häbenenud mõelda, et olin kord see sama mees.

Ma ei tundnud kehas mingit valu.

End sirutades nägin sinist merd ja purjesid.

Tunda rõõmu igast kargest hommikust, ujumisest peale tööpäeva, krudisevast lumest, nautida head raamatut, pokaali head veini või ka hamba all krõmpsuvat porgandit.

H. R.: Kuidas sa selleni oled jõudnud, et end selles maailmas nii koduselt tunned? Mulle ei tundu see sugugi iseenesestmõistetav.

H. L.: Üritan leida mingit harmooniat, muidu on see elu siin ju üsna sünge.

H. R.: Sa oled poola keelest eesti keelde tõlkinud aukartustäratava hulga proosat, luulet, näidendeid. Räägi natuke oma töömeetodist. Kuidas sa töötad?

H. L.: Tavaliselt on mu esimene tõlkeversioon üsna toores, see sõltub muidugi ka sellest, kus ma seda teen. Kodus tööarvuti taga on juba vähe viimistletum, aga kui rongis või bussis sülearvutiga, siis üsna toores. (Ei ole mõtet esimese versiooni raskeid kohti väga pusima hakata, järgmist versiooni tehes loksuvad need n.-ö. iseenesest paika.) Ma olen õppinud igal pool ja igal ajal sülearvutiga toortõlget tegema. Ja kuna ma tean oma plaane enam-vähem aastaks ette, siis on seda ka alati millestki teha. Paljudele tundub ehk veider, aga tõlkides kuulan ma muusikat (mitte küll teksti puhtaks lugedes või korrektuuri üle vaadates). Ja see muusika on selline, et ma olen seda kuulanud ehk juba sadu ja tuhandeidki kordi, see ei nõua eraldi tähelepanu, ma arvan ka, et muusikat ei kuula mu aju see osa, mis tõlgib. Enamasti kuulan Mike Oldfieldi (ta on oma vanad plaadid nüüd välja andnud väga vingete lisalugudega), teisena tasub mainida Poola rokisaurust Budka Suflerat (esimene plaat 1975, viimane 2009). Muusika on minu jaoks omamoodi narkootikum, nii et võib öelda, et olen tõlkides nagu amfetamiinilaksu all. Nii-öelda tõsises tõlketsüklis olles kahaneb mu uni märkimisväärselt, vahel jäävad ööd üldse magamata. Mäletan, kõige pikem tööpäev oli 40 tundi (tõsi, vahepeal käisin spordihallis, tegin noortele teivashüppajatele trenni). See ei ole muidugi nii, et istun kogu aeg arvuti taga, aga tunnis tuleb umbes 45 minutit tõlkimist. Sellises stiilis olen ma nüüd tõlkinud juba peaaegu kümme aastat.

H. R.: Mäletad sa, mis oli sinu esimene poola keelest tõlgitud terviklik tekst või teos?

H. L.: Esimene tõlgitud teos oli Ireneusz Iredyński näidend „Endale ehitatud altar” 1987. aastal. Raivo Adlas tahtis seda lavastada, aga siis selgus, et see näidend on Moskva poolt keelatud tekstide nimistus. Esimene lavaletulnud näidend oli sama autori „Hüvasti, Juudas” Rakvere Teatris (1988). Esialgu tõlkisingi peamiselt näidendeid, olin tollal teatriga üsna seotud, teater tähendas minu jaoks ääretult palju (ja eks tähenda tänagi). Nüüdseks olen tõlkinud umbes 60 poola näidendit. Selle aasta algul sattusin lugema horvaadi ühe tuntuma nüüdiskirjaniku Miro Gavrani näidendeid, nüüd olen juba tõlkinud horvaadi keelest ka neli Gavrani näidendit. Minu horvaadi keele oskus on küll üsna passiivne, loen ja saan enam-vähem aru, tõlkides kasutan horvaadi-poola mahukat sõnaraamatut.

H. R.: Mäletan, missugune elamus oli Mati Undi lavastatud Witold Gombrowiczi „Laulatus” Tartu „Vanemuises” 2000. aastal. Käisin seda vist kümme korda vaatamas. See on ju ka sinu tõlgitud näidend, eks?

H. L.: Jah, on küll. Mati Unt oli selline unikaalne lavastaja, kes tundis poola avangardsemat näitekirjandust päris hästi, ta oli Gombrowiczit ja Witkiewiczit lugenud inglise ja saksa keeles. Kahjuks jäid tema viimased plaanid teoks tegemata — Gombrowiczi „Operett” ja Witkiewiczi „Kingsepad”. Muuseas, olin ise ka omal ajal selline teatrihunt, eriti siis, kui Tooming „Ugalas” oli — „Rahva sõda” käisin vaatamas vist 8 korda, „Põhjas” 6 korda.

H. R.: Oled ise ka näidendeid kirjutanud. Millised suhted sul praegu teatriga on?

H. L.: Käin nüüd üsna vähe teatris. Kaheksakümnendate algul sai teatrit nõrkemiseni vaadatud. Ja Poolas hiljem. Eks vanusega muutub inimene valivamaks. Nüüd lähen ikka kindla peale.

H. R.: Valid sa kõik tekstid, mida tõlkida, ise või on sul ka häid nõuandjaid, keda usaldada ja kellele toetuda?

H. L.: Enamasti valin tõlgitavad tekstid ikka ise, seda enam, et juba üle kümne aasta olen ka kirjastaja — kevadel ilmunud Mariusz Szczygiełi „Gottland” oli minu kirjastuse 25. raamat poola kirjandusest. Muidugi loen Poola ajakirjanduse raamaturetsensioone, jälgin, millised teosed ja autorid kandideerivad Poola arvukatele kirjandusauhindadele jne. Ja muidugi loen palju poola kirjandust ennast, õnneks on Poolas raamatud kolmandiku või isegi poole võrra odavamad kui Eestis. Iga paari kuu tagant tellin internetipoest paraja virna uusi raamatuid, lisaks saadavad midagi ka kirjastused ja agendid. Oma häbiks pean tunnistama, et peale jooksva kultuuriajakirjanduse ei ole enam õieti aega eesti keeles lugeda. Ei saa siiski jätta mainimata, et kevadel Prima Vistal käinud Mariusz Szczygieł andis reportaažiraamatute suhtes väga häid soovitusi, kaks tema soovitatut peaksid ilmuma järgmisel kevadel. Iga nelja aasta tagant toimuvad Krakówis Poola kirjanduse tõlkijate kongressid, kus antakse üle maailma kokku tulnud tõlkijatele üsnagi hea ülevaade poola kirjanduse hetkeseisust.

H. R.: Kas Hendrik Lindepuu Kirjastuse väljaantavad raamatud peegeldavad sinu isiklikku maitset või püüad pigem edasi anda nii-öelda tasakaalustatud pilti? Millest lähtud tekstide valikul?

H. L.: Kindlasti peegeldavad need mingil määral minu isiklikku maitset, aga põhimõte on ikkagi see, et mitte tõlkida juhuslikke ja keskpäraseid asju, poola kirjanduses on ju ikka ka mingid väärtuskriteeriumid ja hierarhia olemas. Eriti just kirjastajana peab olema silme ees mingi tervikpilt poola kirjandusest ning siin kipuvad meie kirjastused — arvatavasti asjatundmatusest — vahel eksima (ei saa öelda, et tihti, sest poola kirjandust eriti tihti ei avaldata). Minu jaoks oli üsna ootamatu, et muidu oma muljetavaldava valikuga särav „Loomingu Raamatukogu” mõni aasta tagasi libastus ja avaldas ühe poola seebikakirjutaja jutukesi. Ega nendel jutukestel ju eriti midagi häda polnudki, aga poola kirjanduse kontekstis on nii need jutukesed kui nende autor tähtsusetud.

Usku enda valikute õigsusesse ja maitsesse annavad kindlasti sellised seisukohavõtud nagu näiteks Kaupo Meieli oma „Vikerraadio” päevakommentaaris, kus ta kinnitas, et kui mõne poola autori nimi ei ütle midagi, siis tuleks vaadata tõlkijat — kui on Lindepuu tõlge, tähendab, on hea asi. Egas midagi, üritan teistele hea maitsega inimestele mitte pettumust valmistada.

Paljud minu eestindatud teosed on juba enne tõlgitud paarikümnesse keelde, saanud mitmesuguseid auhindu. Aga vahel olen olnud esimene tõlkija, teos on enne eksisteerinud vaid poola keeleruumis. Näiteks Marcin Świetlicki meistri-triloogia, mida lugedes oli kohe selge, et seda ma tahan tõlkida ja tõlgin ka (nüüd on see muidugi tõlgitud juba mitmesse keelde). Teine näide — 1990. aasta sügisel saatis Bogusław Schaeffer mulle oma verivärske näidendi „Proovid”, lugesin seda, naersin valju häälega ja hakkasin kohe tõlkima. Tõlke saatsin Evald Hermakülale, kes võttis selle kohe keset hooaega ette ning 1991. aasta märtsis tuli see Draamateatris lavale — maailma esietendusena. Esietendused Viinis ja Wrocławis toimusid alles pool aastat hiljem.

H. R.: Oled sa iseõppijana nende aastate jooksul kunagi puudust tundnud ka nn. akadeemilisest filoloogiharidusest?

H. L.: Ega see filoloogiharidus mind kindlasti kuidagi kehvemaks tõlkijaks ei teeks, aga asjad läksid nii, nagu need läksid. Mind on filoloogiliselt harinud peamiselt minu toimetajad ja olen neile kõigile selle eest äärmiselt tänulik (Anu Saluäär, Joel Sang, Udo Uibo, Inna Lusti, Terje Kuusik, Leelo Laurits, Triinu Tamm, luuletõlked on kõik Märt Väljataga toimetatud). Ma arvan, et olen üsna õppimisvõimeline, igas mõttes — olin 51-aastane, kui batuudil esimest korda saltot tegin — küllap suudan omandada ka grammatilisi vigureid.

H. R.: Oled sa oma tausta ja sõltumatuse pärast tajunud teatavat võõristust või umbusaldavat suhtumist? Või tunnet, et oled pidanud ennast kuidagi rohkem tõestama kui teised?

H. L.: Eriti just mitte, enamasti on mind aktsepteeritud. Kaks aastat tagasi nimetas üks arvustaja mind küll teivashüppetreeneriks, andes nagu mõista, et mis on sellel asja filosoofiliste tekstidega, aga tema arvustus oli muidu ka täielik asjast möödarääkimine, nii ei olegi mul tema arvamusest sooja ega külma. Ja ma arvan, et end tõestama peab ka filoloogiharidusega tõlkija. Kuid iseõppijana olen kindlasti nii-öelda intuitiivne tõlkija.

H. R.: Sinu puhul pole vist eriti mõtet sõna „teivashüppetreener” solvanguna kasutada — olen aru saanud, et ka treenerina sul sisu jätkub. Miks sa seda tööd teed?

H. L.: Teen sellepärast, et naudin seda (ei kujuta ettegi, et peaksin tegema midagi sundusena ja vastu tahtmist), lisaks on see hea vaheldus arvuti taga istumisele. Kui lähen õhtupoolikul 3—4 tunniks kergejõustikuhalli või võimlemissaali, siis ei mõtle ma seal kirjandusest, enda vormis hoidmiseks teen ikka nii mõndagi asja noortega kaasa (eriti just sportvõimlemist ja akrobaatikaharjutusi). Minu jaoks on see tõlkimine ja treeneritöö väga hea kokteil. Tegelikult jõuan nii veelgi rohkem tõlkida. Ja ju ma suudan pakkuda ka midagi nendele noortele, keda õpetan — alates 2002. aastast on minu õpilased võitnud Eesti noorte ja täiskasvanute meistrivõistlustelt kokku üle 200 medali. Multitalent Hans-Christian Hausenberg tuli aasta tagasi Euroopa Noorte Olümpiafestivalil hõbedale, tema tulemus 4.82 tähendas ka Euroopa 14-aastaste tippmarki.

H. R.: Mainisid ennist raadiojaama „Vabale Euroopa”… Oled Poola-eksperdina ise neile kaastööd teinud. Mida eksperditöö sisuliselt tähendas?

H. L.: Nn. Poola-eksperdina tegin „Vaba Euroopale” kaastööd paar aastat käesoleva sajandi algul. Konkreetselt tähendas see, et jälgisin üsna usinasti Poola ajakirjandust (mitte ainult kultuuriuudiseid, nagu mul praegu tavaks), kuulasin raadiouudiseid, vaatasin satelliittelevisiooni kaudu publitsistikasaateid. Vahel pakkusin ise teema välja, vahel küsiti minult kommentaari mõne päevapoliitilise asja kohta. Mõnel suvekuul, kui toimetuse põhikoosseis puhkusel oli, tegin ligi viisteist lugu. See aeg andis palju ajakirjanduslikku kogemust, selle eest palju tänu nendele meestele, kes tollal raadiojaamas „Vaba Euroopa” töötasid.

H. R.: Kuidas sa — eksperdina — iseloomustaksid poolakate hinge? Poola vaimulaadi?

H. L.: Mina suhtlen ju peamiselt tekstidega. Mitte et ma mingi erak või inimvihkaja oleks. Tekstid on lihtsalt nii põrgulikult huvitavad. Tsiteeriksin Bruno Schulzi „Tegelikkuse mütologiseerimist”: „…tagurpidivool kannab sõna ammuste seoste suunas, mõtteks täiustumise poole — ja seda sõna pürgimust laanesügavusse, tema äraspidist igatsust, sõnalise ürgisamaa igatsust nimetame me luuleks.” Ja poola kirjanduses on palju seda sõnalise ürgisamaa igatsust.